Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 4

Peale nende ja kajakate ei olnud rannas kedagi.

Lindude kisa ja lainemühaga oli Madeleine harjunud, aga õhukesest sinisest kilest suure tuulevarju krabin ajas närvi. Raske oli uinuda.

Ta lamas kõhuli ja päike praadis keha. Pead kattis suur kokku volditud supellina, aga ta jättis sinna pilu, nii et sai, põsk vastu liiva, jälgida, mis toimub.

Kümme legonukku.

Ja Karli ning Annette’i väike tütar, kes veepiiril muretult mängis.

Kõik olid alasti peale seapidaja, kes väitis, et tal on ekseem ja ta ei talu päikest. Ta seisis rannas veepiiril ja jälgis tüdrukukest. Seal oli ka mehe koer, suur rotveiler, keda Madeleine kunagi päriselt ei olnud usaldama õppinud. Seda rotveilerit ei usaldanud isegi teised koerad. Nemad olid seotud eemal liivast välja ulatuva vaia külge.

Madeleine imes hammast. Tundus, et see jääbki veritsema, aga ära ei tule.

Nagu tavaliselt, istus Madeleine’ile kõige lähemal kasuisa. Ta oli päevitunud ja tema keha katsid väikesed heledad läikivad karvakesed. Aeg-ajalt tõmbas ta käega üle Madeleine’i selja või määris tüdrukut päikesekaitseõliga. Kaks korda oli ta palunud Madeleine’il selili keerata, aga tüdruk teeskles, et magab ega kuule.

Kasuisa kõrval istus Regina-nimeline naine, kes ei rääkinud muust kui lapsest, kes tema kõhus põtkib ja muudkui välja tahab. Tüdruk see küll ei olevat, sest kõht on hiigelsuur, aga ülejäänud keha pole eriti paksemaks läinud, mis naise sõnul olevat selge märk, et tegemist on poisiga.

Poisile pidavat nimeks saama Jonathan, mis tähendab heebrea keeles, et ta on Jumala kingitus.

Nad rääkisid vaikselt, peaaegu sosinal, ja tuulevarju krabina tõttu oli raske nende juttu kuulda. Aga kui kasuisa naeratades naise kõhtu paitas, siis naeratas naine talle vastu ja siis kuulis Madeleine, kuidas naine ütles, et see on hea. Et mehe käed on pehmed.

Naine oli ilus, tal olid pikad tumedad juuksed ja nägu nagu fotomodellil. Nagu isegi tahaks välja näha.

Aga naise kõht oli jäle. Naba punnitas väljapoole ja meenutas väikest punast paistes palli. Lisaks ulatus tema nabast niueteni süsimust karvatriip. Nii palju karvu oli Madeleine seni näinud ainult meestel, ja rohkem ta näha ei tahtnud.

Ta keeras supellina all pead ja vaatas teisele poole. Seal oli rand täiesti tühi, silla ja kauge punavalge majakani ainult liiv. Aga kajakaid oli sealpool rohkem, võib-olla sellepärast, et mõni suvitaja ei olnud enese järelt korralikult koristanud.

„No nii, et ärkasid üles?”

Kasuisa hääl oli pehme. „Keera nüüd selili. Sa võid ju ennast niimoodi ära põletada.”

Madeleine alistus vaikides ja pani silmad kinni, kui kuulis, et kasuisa raputab õlipudelit. Kasuisa puhastas Madeleine’i enne hoolikalt liivast, see oli sedasorti hoolitsus, millest Madeleine aru ei saanud, ja ta tõmbas supellina uuesti üle pea, kasuisa ei vaielnud vastu.

Kasuisa käed olid soojad ja Madeleine ei teadnud, mida ta peaks tundma. Korraga oli nii hea kui ka ebameeldiv, täpselt nagu hambaga. Hammas sügeles nagu kipitades ja kui ta keelega selle ülemist serva puudutas, siis tekitas selle karedus temas külmavärinaid, samamoodi tekitasid külmavärinaid kasuisa käed.

„Sa oled nii armas,” ütles kasuisa.

Madeleine teadis, et tema keha on rohkem arenenud kui paljudel temaealistel. Ta oli teistest omavanustest palju pikem ja isegi rinnad hakkasid kasvama. Vähemalt ta arvas nii, sest need olid otsekui paistes ja sügelesid, nagu nad kasvaksid. Sellepärast sügeles ka lahtise hamba alt. Sealt kasvab välja uus hammas, täiskasvanu hammas.

Mõnikord oli tunne, et ta läheb kogu selle sügelemise peale hulluks. Luustik sügeles, nagu kasvaks see nii ruttu, et luud kriibivad kõikjal kehas vastu liha.

Kasuisa ütleb, et keha muutub ruttu vanaks, aga seda ei maksa häbeneda. Paari aastaga olevat Madeleine’i keha kasvamisest juba kulunud. Tema keha olevat siis täis rebendeid, väikesi triipe, mis tekivad sinna, kus nahk keha kasvades venib, umbes nagu selle raseda naise kõhul.

Kasuisa ütleb ka, et on tähtis, et Madeleine’ile meeldiks tema oma keha ja et mida sagedamini ta koos teistega alasti on, seda parem tema eneseteadvusele. Kasuisa nimetab seda sotsiaalseks alastuseks ja see tähendab, et sa saad teiste inimestega lähedasemaks ja tunnistad neid sellisena, nagu nad on, koos kõigi nende kehaliste puudustega. Et alastiolek annab turvalisuse.

Madeleine ei uskunud teda, aga arvas ikkagi, et kasuisa käed on mõnusad, isegi kui ta seda ei taha.

Kasuisa lõpetas Madeleine’i silitamise varem, kui arvata oleks võinud.

Summutatud naisehääl palus kasuisal pikali visata ja Madeleine kuulis, kuidas tema küünarnukid liiva sisse vajusid.

„Lama…” sosistas sama hääl pehmelt.

Madeleine pööras ettevaatlikult pead. Supellina pilust nägi ta, et kasuisa kõrvale istub naeratades see paks naine, kelle nimi on Fredrika.

Madeleine mõtles legonukkudele. Väikesed plastmassist inimesed, kellega võib teha mida tahad ja kes naeratavad ka siis, kui sa nad ahjus ära sulatad.

Ta ei suutnud pilku pöörata, kui naine alla kasuisa kõhu poole kummardus ja suu avas.

Varsti paistis linapilust, kuidas paksu naise pea aeglaselt üles-alla liigub. Naine oli just ujumast tulnud, juuksed kleepusid põskedele ja kõik oli märg. Punane ja märg.

Eemalt paistsid veel mõned näod. Vuntsidega politseinik tõusis püsti ja tuli nende juurde. Tema keha oli karvane ja vana, kõht oli peaaegu sama suur kui sellel rasedal naisel. Tema kõht oli ka punane, aga päikesest, ja kõhu all oli kõik krimpsus.

Nad olid lihtsalt legonukud. Madeleine ei saanud neist aru, aga ta ei saanud ka vaatamata jätta.

Talle meenus see kord, kui nad Skagenis olid ja kasuisa teda esimest korda lõi. Ka siis ei saanud ta neist aru.

Seal oli rannas palju rahvast, ei olnud tühi nagu siin, ja kõik kandsid päevitusriideid. Nüüd tagantjärele ei teadnud Madeleine, miks ta seda tegi, aga ta läks ühe mehe juurde, kes istus üksinda tekil, jõi kohvi ja tegi suitsu. Madeleine tõmbas mehe ees oma trikoo alla, sest ta arvas, et mees tahab teda paljana näha.

Mees ainult naeratas talle viltuselt, ise puhus samal ajal suitsu välja, aga vanemad läksid hulluks ja isa Peo lohistas Madeleine’i juukseidpidi minema. „Mitte siin,” ütlesid nad.

Nüüd olid kõik lihtsalt uudishimulikud ja nende kehade varjud varjasid valguse.

Hammas sügeles ja ta tundis, kui külmaks läks, kui inimesed päikese ette tulid.

Nende juurde lonkis seapidaja rotveiler. Koera käppadelt pudenes liiva ja ta liputas uudishimulikult saba. Keel rippus suust välja ja ta hingeldas innukalt.

Nemad vaatasid ja Madeleine vaatas. Häbeneda polnud midagi.

Üks uutest heledapäistest naistest võttis fotoaparaadi. Sellise, mis pildi kinni külmutab ja välja sülitab. Seda nimetatakse polaroidkaameraks. See aparaat kivistab molekulid.

Tuulevari krabises ja Madeleine sulges fotoaparaadi klõpsu peale silmad.

Siis äkki tuli hammas lahti.

Auk igemes pakitses külmalt ja Madeleine veeretas vaadates hammast suus ringi.

Sügeles ja maitses vere järele.