Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 26

Pärast lühikest käiku Östermalmile Viggo Düreri valduses olevasse viietoalisesse Biblioteksgatani korterisse võisid Hurtig ja Jeanette nentida, et arvatavasti seda enam ei kasutata. Messingplaadike uksel ütleb, et korter kuulub ühele Düreri ettevõtetest, mis on viimasel kahel aastal olnud riiulifirma seisus, ja vastasmaja trepikoja aknast nägid nad korterisse sisse, see paistis olevat möbleerimata.

Teel Düreri Norra Djurgårdeni valdusi vaatama mereajaloo muuseumist möödudes aimab Jeanette, et seal ootab neid midagi sarnast, see tähendab, mitte midagi.

Djurgårdsbrunnsvägen, siis Kaknästorgetist mööda ja edasi Hunduddeni poole. Mets tiheneb, maju jääb vähemaks ja Hurtig räägib, et kui piki neeme edasi sõita, jõuaksid nad Lilla Värtanis Kruthuseti juurde ja jahtklubide piirkonda.

Varsti ümbritsevad neid varjud, läheb jahedaks ja Jeanette palub Hurtigil sooja juurde keerata. Tundub, nagu sõidaksid nad läbi mustadest kuuskedest tunneli, ja Jeanette imestab, et nii linna lähedal veel selliseid inimtühje paiku leidub. Teda valdab meditatiivne rahu, mille katkestab järsk telefonihelin. See on Åhlund.

„Ma vaatasin Stockholmi ja ka ümbruskonna hotellid läbi,” ütleb ta.

„Noh?”

„Praegu on linna hotellidesse registreeritud seitse inimest, kelle eesnimi on Madeleine, aga mitte ühtegi Madeleine Silfverbergi. Ma kontrollisin nad ikkagi igaks juhuks üle. Kui ta on end sisse registreerinud vale nime all, siis äkki jättis eesnime siiski õige. Statistiliselt on see üsna võimalik. Pealegi võib ta ka abielus olla. Me ei tea temast ju midagi.”

Jeanette on temaga ühte meelt. „Tõsi-tõsi. Hästi mõeldud. Kas sa leidsid midagi huvitavat?”

„Ma ei tea. Kuus naist võib kindlasti välja arvata, sain nende kõigiga ühendust, aga seitsmes on kadunud. Tema nimi on Madeleine Duchamp ja ta registreeris end sisse Prantsuse juhilubadega.”

Jeanette võpatab. Prantsuse juhilubadega?

„Täna hommikupoolikul registreeris ta end Slusseni juurest Sjöfarti hotellist välja.”

„Okei.” Jeanette rahuneb pisut. Madeleine elas küll viimased aastad Lõuna-Prantsusmaal, aga ta peaks endiselt olema Taani kodanik, niipalju kui nemad teavad. „Ma tahan, et sa lähed sinna hotelli ja räägid personaliga. Uuri välja nii palju kui võimalik, kõik võib tähtis olla, aga ennekõike on vaja tema kirjeldust.”

Nad lõpetavad kõne ja Hurtig vaatab Jeanette’ile küsivalt otsa. „Kas sa arvad ikka, et see on hea õnne peale minek?”

„Ma ei tea,” vastab Jeanette. „Ma ei taha lihtsalt midagi kahe silma vahele jätta.”

Hurtig noogutab ja võtab järjekordsel käänakul kiiruse maha. „Siin see ongi,” sõnab ta ja keerab vasakule väikesele kruusateele.

Tee lookleb puude vahel kergelt ülespoole ja on kohati nii kitsas, et kui keegi peaks vastu tulema, siis peaksid nad eest ära tagurdama. Jeanette märkab eemal õhtutaeva taustal majakatuse piirjooni ja võib nentida, et tulesid ei paista. Kõik on tihedasse pimedusse mattunud.

Pärast järjekordset käänakut võtab Hurtig kiirust veelgi maha ja nüüd näevad nad, et maja ümbritsevad kõrged sirelipõõsad, mis kevadel ja suvel on kindlasti väga ilusad, aga praegu hilissügisel näevad auto esitulede valgel välja haletsusväärsed, hõredad ja risused.

Nad jätavad auto suure raudvärava ette sissesõiduteele ja Hurtig lülitab mootori välja.

„Võõra pilgu eest päris kaitstud,” ütleb ta ja Jeanette noogutab nõusoleku märgiks, tuhnib käekotis ja võtab taskulambi. Okaspuumets on tihe ja tundub, et see ümbritseb valdusi igast kandist.

Nad lähevad autost välja ning peatuvad üle kahe ja poole meetri kõrguse raudvärava ees. „Kas sa ronida oskad?” ohkab Hurtig. „Või ragistame läbi põõsaste?”

„Alati võib proovida ka uksekella,” pakub Jeanette ja näitab uksetelefoni poole.

Hurtig helistab kolm korda, ei saa mingit vastust ning alles siis pöördub ta Jeanette’i poole. Jeanette’i meelest näeb ta natuke nõutu välja.

„Me ronime,” otsustab Jeanette ja torkab taskulambi hammaste vahele, et mõlemad käed vabaks saada.

Siis haarab ta väravast kõvasti kinni, paneb ühe jala keskmisele jämedale põiklatile ja vinnab end nobedate liigutustega üles.

Seejärel krahmab ta terava otsaga lattidest ja kaks sekundit hiljem on ta end üle värava heitnud ning kruusateele maandunud, samal ajal kui Hurtig teda teiselt poolt üllatunult vaatab.

Hurtig vinnab end mõnevõrra suurema vaevaga üle, aga natuke aega hiljem on ta igatahes teisel pool väravat Jeanette’i kõrval, huulil naeratus ja jakk pikalt rebenenud. „Pagan, ma ei teadnudki, et sa niimoodi ronida oskad.” Paistab, et ta on natuke rohkem üles ärganud ja Jeanette naeratab talle vastu.

Kruusatee viib suure halli kahekorruselise kivimajani, ehitatud arvatavasti eelmise sajandi alguses ja üsna hiljuti renoveeritud. Vasakul, kahe kõrge tumeda kuuse kõrval on juurdeehitis, garaaž, ka see on laotud hallist kivist, aga umbes sada aastat hiljem.

Jeanette süütab taskulambi ja märkab, et rohi on suurel krundil kõrge ja kuigi peahoone on renoveeritud, paistab kõik hooldamata, muljet süvendavad õunapuud, mille mahakukkunud ja hilissügiseks mädanenud viljad levitavad aias magusat imalat lõhna.

Majas ei põle ühtegi tuld ja kohe on aru saada, et kedagi ei ole kodus. Välisukse aknast paistab plinkiv nõrk sinine valgus, mis näitab, et valvesüsteem on sisse lülitatud.

Nad lähevad maja poole, taskulampi on raske paigal hoida ja valgusvihk hüpleb Jeanette’i sammude taktis ning tekitab mulje, et muhklikud õunapuud sirutuvad neile järele.

Jeanette kükitab garaažiukse ette. „Rattajäljed,” ütleb ta, „ja üsna värsked.” Garaaži ees on kruus peaaegu kuiv, sest ukse ees varjavad maapinda kahe kõrge kuuse tihedad oksad. Kruusa katab tihe kiht kuuseokkaid ja rattajäljed joonistuvad selgelt välja.

„Keegi käis siin, võib-olla isegi täna. Laiad rehvid.”

Hurtig torkab käed taskusse ja väristab end. „Tule, lähme vaatame majja.”

Nad teevad majale ringi peale, aga see paistab olevat sama mahajäetud kui Düreri linnakorter. Jeanette vaatab ühest aknast sisse. Siin on vähemalt mööbel, nendib ta ja silmab paari diivanit, lauda ja klaverit. Kõike katab küll paks tolmukiht. Mitte midagi, mõtleb ta. Aga valve on siiski peal.

Garaaži taga pimeduse ja kuuskede varjus seisab presendi all auto. Heitnud kiire pilgu okastega kaetud katte alla, võivad nad nentida, et tegemist on Citroëniga, auto on tumesinine ja korralikult roostes. Arvatavasti auto, mida enam ei kasutata ja tahetakse mingil hetkel romulasse müüa.

„Oota…” Jeanette peatub ja libistab taskulambi valgusvihu üle põõsaste, mis seisavad maja seina ääres. „Näed? Mis see on?”

Valgus on suunatud ühte kohta kivivundamendi sees oleva kahe akna vahel.

Jeanette mõistab Hurtigi ilmest, et esialgu ei näe too hõredate põõsaste taga midagi peale krobeliste graniitplokkide, kuid siis lükkab ta oksad kõrvale, et paremini näha, ja kergitab kulme.

„Siin on kelder. Või on vähemalt olnud. Keegi on pannud kivi akna ette.”

Jeanette noogutab. „Täpselt minu mõte.”

Üks kiviplokk erineb teistest oluliselt. Vundamendiplokid on väiksemad kui see, mis on umbes sama suur kui keldriaken.

Maja ümber veel ühte tiiru tehes loevad nad kokku kaheksa keldriakent, mida asendavad uued kivid. Garaažil ei paista keldrit olevat.

„Mis sina arvad?” küsib Hurtig. „Kas on see midagi, millest kinni võtta?”

„Kinni võtta?” Jeanette vaatab mees imestunult. „Kas see on midagi Norrlandi murrakus või?”

Hurtig muigab Jeanette’i ilme peale. „Kas see tähendab midagi, ma mõtlen, või on siin tahetud natuke omapärasel moel aknaid katta?”

„Ma ei tea…” Jeanette valgustab uuesti vundamenti ja ühte kiviplokki. „Pagana suur töö pidi olema need siia saada. Arvata võib, et mõõtude järgi kalli raha eest tellitud, aga näeks kenam välja, kui kogu vundament ära katta. Mul tekib tunne, et pigem tahetakse varjata, et siin on kelder olnud, kui et…”

„Või tahetakse varjata, et siin on kelder?” pakub Hurtig.

„Täpselt, just… Aga see on äkki liiga kaugeleulatuv järeldus, või?”

Hurtig sügab lõuga ja näib mõtlik. „Ei tea. Aga kui maja läbi otsime, siis saame niikuinii teada. Kas paneme valve välja, et kui Dürer peaks tulema?”

„Niipea kui tagaotsimiskuulutus väljas on.” Jeanette mõtleb von Kwistile ega looda mingit imet.

„Okei. Siis oleme siin lõpetanud?” küsib Hurtig.

„Ei, veel mitte. Vaatame garaaži ka.”

Garaaž on piisavalt suur, et mahutada kahte autot, uksed on lukus ja garaažil on ainult üks aken, tagaseinas ülal katuse serva all. Jeanette’ile meenutab juurdeehitis kindlustatud punkrit, ta heidab Hurtigile kõvera naeratuse ja sihib pilguga akent. „Sul mingeid tööriistu ei ole kaasas?”

Hurtig naeratab vastu. „Pagasiruumis on tööriistakast. Kas murrame sisse?”

„Ei, ainult vaatame, mis seal on. Nii palju kui mina näen, garaažis valvesensoreid ei ole. Me võime ju olla jõnglased, kes uudishimust tahavad näha, mis siin sees on, või pätid, kes tahavad lihtsalt lõhkuda. Siis ma tahan veel autolt paar värviproovi võtta, lihtsalt igaks juhuks.”

„Nõus. Jookse sina, sa oled ilmselt parem ronija kui mina.”

Kahe minuti pärast on Jeanette tagasi, kaasas taskunuga ja raske mutrivõti. Ta kraabib autolt paar värvitükki ja paneb asitõendina väikesesse kilekotti, seejärel ulatab Hurtigile mutrivõtme. Ta ise aknani ei ulatu.

Hurtig tõuseb kikivarvule ja aknasse hoopi mõõtes heidab pilgu üle õla. „Tead sa üldse midagi valvesüsteemidest?”

„Eriti mitte.”

„Ja mis me siis teeme, kui see nüüd huilgama pistab nagu vana kurat?”

„Nagu jõnglased. Paneme kiiresti ajama.” Jeanette irvitab. „Viruta nüüd…”

Kolm tugevat lööki vastu akent ja puruneva klaasi klirin tunduvad Jeanette’ile kõrvulukustavad.

Seejärel täielik vaikus. Nad ootavad kümme sekundit, enne kui Jeanette vaikuse katkestab.

„Sul verd jookseb,” ütleb ta ja näitab Hurtigi vasaku käe poole.

„Ainult väike kriimustus,” vastab mees ja võtab taskust rätiku. Taskurätiku ühte nurka on tikitud kolmest tähest koosnev monogramm. SFF.

„Mida see tähendab?” küsib Jeanette, kui Hurtig taskurätiku ümber käe on sidunud.

„SFF tähendab Faluni linnavanglat11,” vastab Hurtig ega arenda teemat edasi.

„Kas sa oled seal istunud?” Jeanette kõõritab tema poole.

„Mitte mina, vaid isapoolne vanaisa. Ta oli Norra vastupanuvõitleja ja Saksa okupatsiooni ajal istus kolm aastat Falunis.”

„Miks?” küsib Jeanette üllatunult, hetkeks unustades, kus nad viibivad.

„Ta mõisteti Norras lõhkeaine omamise eest süüdi, ja kuna Norras oli kuritegu oma kodumaa eest võidelda, siis põgenes ta Rootsi.”

Hurtig jääb vait ja paistab, nagu ta kuulataks.

„Mis su vanaisaga Rootsis juhtus?” küsib Jeanette.

„Siin võttis Rootsi kaitsepolitsei ta kinni,” vastab Hurtig ja Jeanette aimab teda pimeduses irooniliselt naeratamas. „Jah, meie kallid kolleegid kaitsepolitseist tegid lakkamatus võitluses hirmsa venelase vastu Gestapoga koostööd,” jätkab Hurtig. „Nii et nad kandsid ta eest hoolt.”

Jeanette raputab ainult pead. „Tõsta mind üles,” ütleb ta ja osutab katkisele aknale.

Hurtig seab peod kausiks ja Jeanette ronib üles.

Aknaavas on ruumi täpselt nii palju, et sisse mahub pea ja taskulamp. Valgusvihk leiab akna all toeka töölaua, libiseb üle betoonpõranda ning peatub majapoolse seina ääres seisval laoriiulil. Jeanette suunab lambivalguse veel kord üle ruumi ja tagasi riiulile.

Täiesti tühi. Mitte ühtegi asja, isegi mitte naelapoega, niipalju kui ta näeb. Töölaud on sile ja riiul tühi.

See on kõik. Täiesti tavaline garaaž, küll ruumikas ja väga puhas, mida ei kasutata ilmselt muuks kui auto hoidmiseks.