Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 7

Sofia Zetterlund läheb mööda Renstierna tänavat ja vaatab paremale üles kaljuseinale. Sofia kiriku all kolmekümne meetri sügavuses ürgse kalju sees asub Rootsi suurim serverikeskus.

Jääb mulje, nagu kalju põleks, aga tegelikult kohtub maa-aluse serverisüsteemi õhk külma välisõhuga. Aur ripub valge massina tänava kohal ja üle krobeliste kaljuservade puhuvad sügisõhtu jahedad tuuleiilid.

Soojuse ülejääk. Nagu valitseks sees keemistemperatuur.

Ta teadis, et kalju sees olevad transformaatorid ja diiselgeneraatorid hoiavad Rootsi ametiasutuste digiteeritud informatsiooni alles ka siis, kui toimuks katastroof, kui linn tehtaks maatasa. Sealhulgas ka salastatud dokumendid tema enese kohta. Victoria Bergmani kohta.

Teave, mis 1990. aastatel Nacka haiglas digiteeriti ja mida turvakoopiatena Vitabergi pargi all säilitatakse. Tema Borgmästargatani korteri naabruses säilitatakse tema elu igavesest ajast igavesti ja ta ei saa selle vastu midagi, kui ta just kaljut õhku ei lase ega hävita tuld, mis maa sees põleb.

Ta läheb läbi paksu niiske suitsu, vahepeal ei näe ta midagi.

Kohe seejärel seisab ta korteri ukse ees. Ta viskab pilgu kellale. Veerand üksteist, mis tähendab, et ta jalutas umbes neli ja pool tundi.

Ta ei mäleta läbitud tänavaid ega kohti; ta ei mäleta jalutuskäigu ajal peast läbi käinud mõtetestki eriti midagi. Nagu üritaks unenägu meelde tuletada.

Ma kõnnin unes, mõtleb ta uksekoodi vajutades.

Ta läheb trepist üles ja saapakontsade terav kaja sunnib ta ärkama. Ta raputab mantlilt vihmapiisad, sasib juukseid, kohendab niisket pluusi ja lõpuks võtit lukuauku torgates ei mäleta ta oma pikast jalutuskäigust mitte midagi.

Sofia Zetterlund ei mäleta, et ta istus oma kabinetis ja kujutas vaimusilmas Södermalmi ette labürindina, kuhu pääseb tema Sankt Paulsgatani vastuvõtu välisuksest, välja aga saab tema korteri ukse kaudu Vita bergenil.

Ta ei mäleta, et jättis veerand tundi hiljem nägemist oma sekretäri Ann-Britt Erikssoniga ja väljus oma töökohast.

Ta ei mäleta ka seda, et otsustas labürindi esimesel hargnemiskohal pöörata paremale, Swedenborgsgatanile ja läks sealt Södra jaamani, lootes näha seda naist, keda ta samal tänaval varemgi oli jälitanud. Tuttava õõtsuva kõnnakuga naist, hallid juuksed kuklas korralikku krunni seatud ja pöiad väljapoole hoidmas. Naine, keda ta oli näinud kaks korda varemgi.

Ka ei mäletanud ta meest, keda ta kohtas Skanstulli juures Clarioni hotelli baaris ja kellega ta koos üles mehe tuppa läks; ei mäletanud ka seda, et mees oli üllatunud, kui ta raha ei tahtnud. Ta ei mäletanud, et pärast koperdas ta läbi hotelli vastuvõtu, läks Ringvägenile, sealt mööda Katarina Bangatat Norra Hammarbyhamneni sadamasse ning vaatas vett, praame ja laohooneid vastaskail, ega sedagi, et ta läks tagasi Ringvägenile, mis keerab põhja poole ja muutub Renstierna tänavaks, mis möödub Vita bergeni järskudest kaljuseintest.

Ja ta ei mäleta, kuidas ta leidis tee koju, labürindi väljapääsuni.

Labürint ei ole Södermalm, see on uneskõndija aju, selle kanalid, signaal- ja närvisüsteem koos lugematute kurdude, teelahkmete ja tupikutega.

Rännak mööda hämaraid tänavaid, uneskõndija unenäos.

Võti ragiseb lukuaugus, ta keerab kaks ringi paremale ja avab ukse.

Ta jõudis labürindist välja.

Sofia vaatab kella ja nüüd tahab ta ainult magada.

Ta võtab üleriided seljast ja läheb elutuppa. Laual seisavad hunnikutes paberid, kaustad ja raamatud. Tema katsed aidata Jeanette’il koostada kurjategija profiili seoses sisserändajatest poiste mõrvade uurimisega.

Asjatu, mõtleb ta ja keerab hajameelselt paar paberit ümber. See poleks ju niikuinii kuskile viinud. Nad jõudsid omadega voodisse, ja pärast ööd Gamla Enskedes Jeanette sellest enam ei rääkinud. Võibolla oli see ainult ettekääne, et kohtuda?

Ta tunneb rahulolematust, sest töö on lõpetamata, ja Victoria teda ei aita, ei näita ühtki mälupilti. Mitte midagi.

Ta teab, et tappis Martini.

Aga teised? Need nimetud lapsed ja valgevene poiss?

Mälestused puuduvad. Ainult näriv süütunne.

Ta läheb raamaturiiuli juurde, mille taga on helikindel ruum. Kui ta haagi vabastab, et riiulit nihutada, siis teab ta, et ruum on tühi. Seal on ainult tema enese jäägid ja tema teisenemise lõhn.

Gao Lian ei istunud kunagi vasakul taganurgas seisnud veloergomeetril, aga tema higi voolas Sofia juustest, mööda Sofia selga ja käsivarsi.

Sofia on õhus tiirlevatel ratastel sõitnud mitu tiiru ümber maakera ja tema keha on muutunud tugevaks, aga ta ei ole sentimeetritki edasi liikunud. Mitte midagi ei ole juhtunud. Ta on lihtsalt tsentrifugaalsetes ringides paigal sõtkunud.

Gao Lian Wuhanist on siin ruumis igal pool, ehkki teda pole olemas. Joonistustel, ajaleheväljalõigetel, paberilipikutel ja apteegitšekil, millel ta kaupade nimetuste algustähtedel ringid ümber tõmbas, nii et moodustus nimi GAO.

Gao Lian Wuhanist tuli Sofia juurde, sest ta vajas kedagi, kes suunaks tema süüd. Maksaks selle, mille ta võlgneb inimlikkusele.

Ta uskus, et kõik neist surnud lastest kõnelevad tekstid, ajaleheväljalõiked räägivad temast endast. Kõrvuti toimunu jälgimisega otsis ta selgitusi ja leidis need iseendast.

Tema avastuse nimi oli Gao Lian Wuhanist ja innustust selle isiku loomiseks leidis ta oma vahetust lähedusest, oma korterist.

Ta läheb tagasi raamaturiiuli juurde ja võtab lagunenud nahkköites vana raamatu.

Gao Lian, „Kaheksa esseed elamise kunstist”.

Ta ostis selle kirbuturult kolmekümne krooni eest, vaevalt piilus kaante vahele, aga kulunud köite seljalt paistis kogu aeg kirjaniku nimi ja raamat seisis riiulis toa sulgurmehhanismile kõige lähemal.

Ta paneb köite tagasi ja läheb kööki. Laual lebab lahtilöödud ajaleht.

Artikkel Wuhanist, Hiina Hubei provintsi pealinnast, pilt, kust paistab pagood, kaheksanurkne torn. Ta voldib lehe kokku ja paneb lauale tagasi.

Mis veel?

Koopia migratsiooniameti raportist dokumentideta laste kohta, raport adopteerimistaotluste kohta Ida-Aasias ja veel üks aruanne, mis keskendub Hiina ja Lääne-Euroopa vahelisele inimkaubandusele.

Ta mõistab, miks ta Gao Liani välja mõtles. Gao oli Sofia süütunde aseaine, aga ka asendus lapsele, keda Sofia ei saanud endale jätta. Gao kasvatus oli Sofia kasvatus ja eraldatus tähendas puhastust, meelte äärmuslikku pingutamist. Et saada tugevaks nii kehalt kui vaimult.

Aga kuskil keset rännakut kaotas ta Gao üle kontrolli.

Gao ei muutunud selliseks, nagu ta tahtis, ja seepärast lõpetas Gao lõpuks olemise ning Sofia ei usu enam temasse.

Ta teab, et siin toas ei ole kedagi.

Gao Liani Wuhanist pole kunagi olemas olnud.

Sofia läheb uuesti salaruumi, võtab välja kõmulehtede kokkurullitud lööbid ning laotab põrandale laiali. PÕÕSASTEST LEITUD MUUMIA JA VÕIGAS LEID STOCKHOLMI KESKLINNAS.

Ta loeb Svartsjölandetilt leitud ja Valgevenest Molodetšnost pärit orvu Juri Krõlovi mõrvast, eriti huvitavad teda tema enda alla joonitud kohad artiklis. Üksikasjad, nimed ja kohad.

Kas seda tegin mina? mõtleb ta.

Ta keerab vana madratsi ringi. Tõmbetuul keerutab paberid ja väikesed lehekesed tema ees üles. Paberikiududest lenduv tolm kõditab nina.

Vene palsameerimiskunsti käsitleva Zbarski ülevaateteose saksakeelsest väljaandest rebitud lehed. Internetist prinditud materjal. Alla joonitud kohad ja tema oma käega kirjutatud viited Zbarskile. Vladimir Iljitš Uljanov-Lenini palsameerimise põhjalik kirjeldus, mille autor on professor Vorobjov Harkivi Anatoomiainstituudist Ukrainas.

Paaril numbreid täis kritseldatud ruudulisel lehel jälle tema käekiri. Matemaatilised tehted kemikaalide koguse ja kehakaalu suhte kohta.

Lõpuks fotokoopia artiklist, mis kõneleb üheksakümnendatel mõrvatud Vene maffiapealike palsameerimisega tegelenud erafirmast. Mõned neist mürgitati, mõned said surma autopommiplahvatuses ja firma esitas grupeeringutele arve lähtuvalt sellest, kui kahjustatud oli surnukeha.

Sofia paneb artiklid käest samal hetkel, kui telefon heliseb, ja ta näeb, et helistaja on Jeanette. Ta tõuseb, et vastata, ja vaatab toas ringi.

Põrandat katab paks paberikiht ja tühja kohta peaaegu polegi. Aga mõte, selgitus, see suur Miks?

Vastus on siin, mõtleb ta ja võtab kõne vastu.

Inimese mõtted, mis on pisikesteks paberitükkideks rebitud.

Aju, mis plahvatas.