Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 19

Ivo Andric´ seisab lahkamislaua ääres ja seab end päeva esimeseks lahkamiseks valmis. Ühest Gullmarsplani tualetist leitud noor mees, kahtlustatakse üledoosi, ja Ivo Andric´ peab seda juhtumit harilikuks. Mehe süda plahvatas valget draakonit jahtides ja ta suri hapnikupuudusesse. Surnukeha kõrvalt leiti esemed, mida oodata võiski: väike klaastoru ja kilekott valge pulbriga. Arvatavasti heroiin.

Võib-olla metamfetamiin, mõtleb Ivo Andric´, ehkki see aine pole veel sama tavapärane kui nõrgema toimega amfetamiin.

Ivo Andric´ alustab alasti keha välise vaatlusega. Sinised huuled ja oksendamise jäljed. Tätoveeringutega kaetud kätel mitu paranemata ja põletikulist haava. Ivo Andric´ teab, et üks üledoosi tavalisi mõjusid on tunne, et naha all liiguvad ringi putukad, sellepärast sügatakse end kogu aeg. Muidu midagi erilist silma ei hakka. Mees on olnud heas vormis. Paari aasta eest võis ta olla tubli sportlane. Ivo mõtleb oma kahele tütrele, kes mängisid Prozori esimeses tüdrukute jalgpallivõistkonnas. Aga see oli enne sõda.

Tüdrukud surid serblaste haarangu käigus Sarajevo eeslinnas Ilidžas, Ivo vanemad ja kolm venda hukati kodus, Prozori lähedal külas. Elu purunes kildudeks ja ta andis alla. Rumal lootus, et tema on sõjas erand, hävines hetkel, kui ta mattis oma tütred.

Ivo haarab surnud mehe lõugadest, avab suu ja näeb, et mitu hammast mädaneb. Märk sellest, et heroiin vähendab oluliselt süljeeritust ja tekitab janu, mida enamasti kustutatakse magusate karastusjookidega. Coca-Cola, mõtleb Ivo ja ei saa märkamata jätta irooniat kogu selles loos. Sest pole veel unustuse hõlma vajunud kuuldus, et selle magusa pruuni joogi koostisesse kuulub narkootikum, kuigi John Styth Pembertoni retsepti on alati salajas hoitud.

Viimaseks paneb ta tähele tätoveeringut mehe vasakul rinnal. Üle plahvatanud südame laiub rohesinine lipp, mida ümbritseb kollane lehepärg ja aastaarv 2001.

Ta ei kavatse lahkamisraportisse kirjutada, et tegemist võib olla ka enesetapuga ja noor mees võis narkootikumi üledoosi võtta teadlikult. Ametlikult ei ole seda küll välja öeldud, aga ridade vahel on ülemused vihjanud, et jätab parema mulje, kui enesetapp liigitatakse narkosurmaks, ja Ivo teab, et küsimus on statistikas. Ta paneb oma tähelepanekud kirja ja allkirjastab surmatunnistuse. See töö ei võtnud isegi tundi aega.

Ta lükkab surnud narkomaani külmkambrisse, lukustab ukse, peseb käed ja läheb personaliruumi, et juua tass kohvi. Tööpäev kestab veel paar tundi ja hetkel ei ole ühtegi kiiret asja. Raport autosse põlenud naiste kohta on valmis ja Jeanette Kihlbergile ära saadetud.

Ivo Andric´ võtab oma tassi, kallab kõrbenud kohvi täis ja istub akna alla. Ta lehitseb hajameelselt ühte ajalehtedest, mis alati laual vedelevad. Esmalt loeb ta läbi ainult pealkirjad ja kui jõuab telekavani, siis läheb tagasi kultuurilehekülgede juurde. Artikkel kasvanud võõraviha kohta, mis ei ütle Ivole midagi uut. Samad vanad kulunud argumendid, mis põhinevad samadel väsinud pettekujutelmadel islami ohust. Ta loeb edasi. Retsensioon raamatule, mis tundub huvitav, ja Ivo otsustab, et palub naisel see raamatukogust laenutada. Ta vajab lugemiseks midagi uut ja raamatu pealkiri on talle meele järele. „Mina ei kuulu kellelegi” on ilus juhtkiri.

Järgmiseks on kaheleheküljeline reportaaž Rosengårdi elanikest, kes tahavad oma korterid välja osta ning ühistu moodustada. Nad arvavad, et eraomanik ei halda kinnistuid korralikult ja üürid on põhjendamatult kõrged. Ivo vaatab elanike fotot, samal hetkel heliseb telefon.

„Hei, Ivo, kuidas läheb?” Ta kuuleb Jeanette Kihlbergi häält ja vahib udust pilti.

„Rahulikult,” on kõik, mis ta kuuldavale suudab tuua.

„Ma seisan siin Fagerstrandis Hannah Östlundi maja ees ja mul on sinu abi vaja. Kriminalistid võtavad su peale ja nad jõuavad kohe sinna.”

Ivo Andric´ saab aru, mida Jeanette ütleb, aga selle tähendus, mida ta just praegu vaatab, halvab ta täielikult. Seltskond inimesi, mõned näevad välja nagu rootslased, teised paistavad pärinevat siit ja sealt.

„Hallo, oled sa ikka seal?”

Pilt on küll udune, aga Ivo on kindel, et ta ei näe valesti.

„Jah?” ütleb Ivo Andric´ samal hetkel, kui tema eksistents pahupidi pööratakse.