Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 15

Ärgates ei tunne Ulrika Wendin esmalt midagi, aga varsti uhab temast üle valulaine. Nägu tuksub, nina valutab ja suus on veremaitse.

On kottpime ja Ulrikal pole aimugi, kus ta viibib.

Ta mäletab, et tuli koju oma korterisse Hammarbyhöjdenil ja seal oli Viggo Dürer koos mingi tundmatu mehega. Dürer lõi teda ja ta minestas. Aga kui kaua ta meelemärkuseta oli?

Ulrika Wendin vannub ennast, et Dürerilt, värdjas Karl Lundströmi taani advokaadilt raha vastu võttis. Viiskümmend tuhat, mille ta vähem kui nädalaga hakkama pani.

Advokaat pidi aru saama, et hoolimata rahast ja nende kokkuleppest rääkis Ulrika kõik ära. Aga Dürerit see ju ei puudutanud ja avaldus politseisse ei viinud kuhugi. Keegi ei uskunud teda. Advokaat Viggo Dürer teab ju seda kõike.

Nii et miks põrgu päralt ma siin laman? mõtleb Ulrika.

Tema nägu on kangestunud ja suu ümbert kisub. Ta on alasti ja lamab selili ning ei saa end liigutada, sest käed on selja taha kinni teibitud.

Mõlemal pool on kare puitsein ja kui ta üritab end üles ajada, siis takistavad teda põlvede ja rinna kohale asetatud raudtorud.

See, mida ta alguses pidas näol kuivanud ja hangunud vereks, osutub peagi üle suu tõmmatud teibiks. Selja all on märg, nii et ta oletab, et on pissinud.

Ma olen elavalt maetud, mõtleb ta. Õhk on kuiv ja lämmatavalt palav ning haiseb nagu maakeldris. Süda taob kõvasti ja soontes pulbitseb veri.

Paanika kasvab ja ta hakkab õhku ahmima. Ta ei tea, kust tema karjed tulevad, aga ta teab, et need on olemas, ehkki ta neid ei kuule.

Nagu karjuksid õudusunenäos, üritaksid põgeneda, aga keha ei liigu.

Ta hakkab nutma ja rappub kogu kehast, nagu oleks teda tabanud epilepsiahoog ja ta ei suudaks oma lihaseid kontrollida.

Ta hingab läbi suu nii ägedalt, et silme ees hakkab virvendama. Enne kui liimi maitse meelde tuletab, et suud katab teip, on ta üleni higine ja peaaegu minestanud.

Hinga läbi nina. Ole rahulik. Sa saad hakkama, mõtleb ta. Sa oled peaaegu terve elu hakkama saanud, ilma et keegi oleks pidanud su eest hoolitsema.

Viis aastat tagasi, kui ta oli just kuusteist täis saanud, leidis ta köögipõrandalt ema elutu keha, ja pärast seda on ta olnud üksi. Kui rahast puudu tuli, ei pöördunud ta kunagi sotsiaalameti poole, vaid pigem varastas toitu, ja üüri maksis ema pisikesest elukindlustussummast. Ta ei ole kunagi kellelegi koormaks olnud.

Ta ei tea, kes on tema isa, selle saladuse võttis ema enesega taevasse kaasa. Kui üldse pääseb taevasse pärast seda, kui oled end alkoholi ja tablettide varal juba enne neljakümnendat eluaastat vaikselt ja teadlikult igavikku joonud.

Ema ei olnud õel, vaid õnnetu, ja Ulrika teab, et õnnetud inimesed teevad asju, mis võivad tunduda õelad.

Päris kurjus on hoopis midagi muud.

Vanaema hakkab muretsema alles paari nädala pärast, mõtleb Ulrika. Nad lihtsalt ei suhtle tihemini.

Hingetõmbed jäävad aeglasemaks ja mõtted muutuvad ratsionaalsemaks.

Äkki tunneb psühholoog Sofia Zetterlund huvi, kus ta on? Ulrika kahetseb, et helistas ja kõik nende kavandatud kohtumisajad tühistas. Aga seda Dürer ju nõudis.

Ent Jeanette Kihlberg? Võib-olla, aga tõenäoliselt mitte.

Süda hakkas varsti jälle normaalselt lööma, ja kuigi lima tõttu ninakäikudes ja higi ning pisarate soolase niiskuse pärast oli endiselt raske hingata, oli ta enesevalitsuse siiski tagasi saanud. Vähemalt praeguseks.

Silmad tunnistavad tihedat pimedust ja ta teab, et ei ole pime. Varjud tema ümber on erinevat tooni hallid ja ülal aimab ta varsti mingi eseme piirjooni, mis sarnaneb keskküttekatlaga, mille külge on ühendatud hulk torusid.

Võrdsete vaheaegade tagant kostab seinast müra. Metalne krigin, löök ja paar sekundit vaikust, siis uuesti.

Esmalt oletab ta, et see on lift.

Keskküttekatel ja torud… Lift?

Kui ta lõpuks mõistab, et ta ei ole kirstus elavana maa alla maetud, siis läheb keha kergendusest täiesti külmaks, nii et ta hakkab lõdisema.

Aga kus ta on?

Ta keerab pead ja otsib mõnd valgusallikat.

Pea kohal ei ole, allpool ka mitte. Pead küljele pöörates ja paremale vaadates ei paista midagi ning vasakul pool ka mitte.

Silm tabab midagi alles siis, kui ta ajab pea kuklasse, nii kaugele, et on tunne, nagu hakkaks veresooned ja hingetoru kaelanahka rebestama.

Ulrika silmad võbelevad pingutusest, kui ta neid silmakoobastes ülespoole sunnib.

Viltu tema taga paistab seinalt hajusa peegeldusena kitsas valgusriba.