Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 9

Kohtuarst Ivo Andric´ võtab peast pesapallimütsi ja asetab roostevabast terasest kärule. Raskel sammul ja piinatud ilmel läheb ta kraanikausi juurde, kus pumpab natuke pesuvahendit ja peseb hoolikalt käed kuni küünarnukini. Siis kuivatab ja võtab peegli kõrvalt hoidjast paari ühekordseid kummikindaid. Keerab ringi ja läheb keset ruumi kahe kanderaami juurde, ise samal ajal kindaid kätte tõmmates.

Hallid laibakotid haisevad tugevalt tulekahjusuitsu ja bensiini järele.

Ta vaatab kella ja mõistab, et jääb siia terveks ööks.

Ivo Andric´ on uhke oma ametioskuste üle. Tal kulus kaua, et oma tööalaseid oskusi lihvida, ja see nõudis suuri isiklikke ohvreid. Arstikutse omandas ta Sarajevo ülikoolis ning praktika läbis kodukülas Prozoris ja just seda aega meenutab ta rõõmuga. Ta oli oma kodukülas ainus, kel oli kõrgem haridus, ja vanemad olid tema üle erakordselt uhked ning nautisid austust, mis tema tööga kaasnes.

Tal ei olnud mitte ainult hea pea, tarku oli teisigi, tal olid ka õiged ambitsioonid ja ta hoolitses oma ande eest. Neid, kes seda tegid, ei olnud palju. Kui teised noored mehed kogunesid külaplatsile suitsu tegema ja õlut jooma, istus tema kodus ja luges ingliskeelseid meditsiiniõpikuid. Kui poliitikud hakkasid üksteist sõjale õhutama ja sõjavägi saadeti tänavatele vahti pidama, otsustas tema kõrvale jääda. Sõjaväeteenistuse oli ta küll läbinud hea tunnistusega, aga mitte silma torgates.

Kui Sloveenia ja Horvaatia tahtsid Jugoslaaviast lahku lüüa, siis korraldati rahvahääletus, kas Bosnia peaks sama tegema, ja see küsimus lõi kiilu nii küla kui ka perede vahele. Kui kokkuleppele ei jõutud, oli põrgu lahti ja naabrid, kes varem omavahel hästi läbi said, hakkasid üksteist äkki vihkama. Lõpuks jõudis sõda ka Prozori.

Ivo Andric´ silmitseb laibakotte ja otsustab alustada sellest, mis suure tõenäosusega sisaldab Jessica Fribergi söestunud jäänuseid. Lukk jukerdab pisut ja tal läheb aega, enne kui ta koti lahti saab ja tugev suitsuhais veel pealetükkivamaks muutub.

Kõigepealt võtab ta koeproovid. DNA abil tuleb võimalikult kiiresti kindlaks teha lahkunu identiteet, siis peab uurima süsinikmonooksiidi sisaldust veres. See võib anda teavet surma põhjuse kohta.

Tolmuimejavoolik oli heitgaasitorust mürgised gaasid autosse juhtinud ja kuna mõlemad naised olid turvavööga kinni, siis oletab Ivo Andric´, et nad sooritasid koos enesetapu.

Tema ees lamav naine on neljakümnendates eluaastates, parimas vanuses.

Ivo Andric´ tõmbab luku kinni, keerab end teise koti poole ja avab sügavalt ohates selle. Ka selle ohvri identiteet on arvatavasti teada. Talle edastatud andmete kohaselt peaks naise nimi olema Hannah Östlund ja tal peaks olema eriline tundemärk.

Esimesena hakkab silma iseloomulik hematoom, mida ei ole põhjustanud füüsiline vägivald. Naine suri tulekahjus. Kolp kuumenes tugevalt, veri hakkas keema ning kolju ja kaitsvate kelmete vahel näeb Ivo Andric´ kahe sentimeetri paksust roosakat seenjat ja pudedat hüübinud verd.

Ta kergitab naise paremat kätt ja saab andmetele kinnitust.

Kirjeldus klapib.

Ta näeb, et käel puudub neljas sõrm, ja samal ajal tunneb ta, et naise keha on veel soe.