Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 8

Väikese elu olemasolu, mõtleb Jeanette Kihlberg, kui ta Gamla Enskedes eramu ees peatub. Praegusel hetkel on tal puudus lihtsast ja etteaimatavast. Et võiks pärast pikka ja väsitavat tööpäeva rahul olla ja kõik tööga seotud probleemid kõrvale panna. Vabaneda kõigist töömõtetest samal momendil, kui talle nende mõtlemise eest enam ei maksta.

Johan ööbib linnas Åke ja Alexandra juures ning esikusse astudes tunneb ta kohe maja tühjust. Pere puudumist. Enne lahutust oli Åke nii enesekeskne, aga hoolimata sellest igatseb Jeanette vestlusi köögilaua taga õlleklaasi ääres või pisinääklusi teleka ees, kui ta ei suutnud jätta kommenteerimata ebarealistlikke kohti Ameerika krimifilmides. Aga see kõik oli ikkagi olnud täis hellust ja hoolimata kõigest nad ju armastasid teineteist.

Nüüd on köök vaikne, ainult külmkapp naksub ja radiaator kohiseb vaikselt.

Külmkapi uksel on foto Jeanette’i vanematest. Tervitus nende pensionäride reisilt Hiinasse, ja Jeanette tunneb korraks, et südametunnistus on must, sest ta ei muretse nende pärast. Sest ta pole neile juba kaua mõelnud. Aga kõige enam selle pärast, et ta ei ole neist puudust tundnud.

Pärast Åke lahkumist lõhnab siin ka teistmoodi. Vastumeelselt mõistab Jeanette, et ta tunneb puudust õlivärvi, linaõli ja tärpentini raskest lõhnast, samas on nii tore, et ei pea kogu aeg ette vaatama, kas istud pariisi sinise värvipleki peale või avastad seinalt karmiinpunase laigu. Sellegipoolest mõtleb Jeanette tollele ajale mõningase kurbusega ja hetkeks unustab ta mure selle pärast, kuidas ta rahaga välja tuleb. Åke vastutustundetu ja hooletu suhe rahaga. Lõpuks ajas Åke asjad siiski korda ja teoks sai tema unistus end oma kunstiga ära elatada. Kas Jeanette oli olnud liiga kannatamatu? Liiga nõrk, et anda Åkele viimane müks õiges suunas, kui mees oma andes kahtles? Võimalik, aga praegu pole sel enam tähtsust. Nende abielu on läbi ja Jeanette’ist ei sõltu enam miski, mida Åke nüüd ette võtab. Pealegi on Jeanette’il käed tööd täis ja pole eriti aega mõtiskleda, mida ta oleks võinud teistmoodi teha.

Naised autos olid suure tõenäosusega Hannah Östlund ja Jessica Friberg. Ivo Andric´ rabab praegu kõvasti tööd teha, et need kahtlused kinnitust saaksid.

Homme saab ta vastused, ja kui tal on õigus, siis tähendab see, et juhtum läheb edasi prokurörile, kes võib selle kuulutada lõpetatuks.

Aga enne peab naiste eluruumides läbiotsimise korraldama. Kui nad leiavad nende süü kohta tõendusmaterjali, siis tuleb neil Hurtigiga kõik lihtsalt kokku panna ja von Kwistile üle anda. Mitte et ta arvaks, et on teab mis head tööd teinud. Lihtsalt läks mööda käänulist rada ja leidis lahenduse, kuna tal oli natuke õnne ja ta järgis teatud rutiini.

Fredrika Grünewaldi, Per-Ola Silfverbergi, Regina Cederi ja tolle poja Jonathani mõrvasid kaks kättemaksuhimulist naist.

Folie à deux. Ehk sümbiootiline psühhoos esineb peaaegu alati ühe perekonna piires. Näiteks ema ja tütar, kes elavad koos teistest eraldatuna ning kannatavad sama vaimse häire all. Jeanette’i andmete kohaselt ei ole Hannah Östlund ja Jessica Friberg küll sugulased, kuid kasvasid koos üles, käisid samades koolides ja jäid pärast kokku elama.

Grünewaldi kõrvale oli keegi pannud kollased tulbid. Ja Karl Lundströmi surma õhtul saadeti ka temale kollased tulbid. Kas naised tapsid ka tema? Jah, miks mitte? Karl Lundström ja Per-Ola Silfverberg olid mõlemad pedofiilid, kes kuritarvitasid oma tütreid. Niimoodi peavad nad seotud olema. Ühised nimetajad on kollased tulbid ja Sigtuna humanitaargümnaasium.

Ta paneb köögitule põlema, läheb külmkapi juurde ning võtab välja juustu ja või.

Kättemaks, mõtleb ta. Pagan, kuidas sel küll nii äärmuslikud tagajärjed on?

Sügavkülmast röstsaia otsides lähevad tema mõtted Jonathan Cederile. Nad tapsid süütu poisi. Jeanette ei mõista seda, kuigi arvatavasti taheti poisi emale võimalikult suurt valu tekitada, enne kui ka temale ots peale tehti.

Jeanette võtab saia, murrab paar viilu lahti ja pistab röstrisse.

Arvestada tuleb sellega, et kõigele ei pruugi ta vastust leida, ta mõistab seda.

Jeanette, mõtleb ta, sa pead ära õppima, et politseinikuna ei saa loota, et sa oma tööga rahule jääd. Kõike ei ole võimalik mõista.

Ta istub köögilaua taha ja hakkab hajameelselt IKEA kataloogi lehitsema. Võib-olla on päris hea mõte juba praegu uus mööbel ära osta? Maja müügiga läheb arvatavasti aega ja ta ei tahaks, et vana elu end kogu aeg meelde tuletab. Elutuppa minnes näeb ta mõnikord Åket kulunud diivanil pikutamas. Köögilaua ja toolid ostsid nad koos Uppsala lähedalt Emmause kirbuturult siis, kui Johan oli äsja sündinud. Lambid ja vaibad on neil kõik ühised, mitte Jeanette’i omad. Isegi kingariiul. Tundub, et kõik on immutatud nende ühise elu mälestustega.

Röster lõksatab ja Jeanette jõuab selle just lisada ühiselt ostetud asjade nimekirja, kui telefon heliseb.

Jeanette, sa oled sentimentaalne, mõtleb ta, lööb IKEA kataloogi kinni ja võtab kõne vastu.

See on muidugi Åke, kes oleks justkui teadnud, millele Jeanette praegu mõtleb.

„Tere,” ütleb Jeanette napilt.

„Tere, kuidas läheb?”

„Hästi.”

Tühjad sõnad. Mida peakski neil olema rääkida peale puhtalt praktiliste asjade?

„Kuidas Johanil läheb?” küsib Jeanette järelikult.

„Johanil? Ikka hästi, ma arvan… Ta magab.”

Tekib vaikus ja Jeanette muutub kannatamatuks. „Sina helistasid, nii et ma oletan, et sa tahtsid midagi? Kas midagi on jälle Johaniga?”

Mees köhatab. „Jah, ma tahan ta sel nädalavahetusel Londonisse kaasa võtta. Jalgpalli vaatama. Ainult tema ja mina. Et oleks nagu isa või…”

Isa? Nüüd on jah õige aeg, mõtleb Jeanette. „Okei. Kas Johan tahab minna?”

Åke naerab summutatult. „Jah, noh, pole mitte kahtlustki. Londoni jalgpall, tead küll.”

Jeanette avastab, et vastab Åke naerule kiire naeratusega. „Tore, see on talle kindlasti kasulik käik. Aga ainult kahekesi lähete? Aga Alexandra?”

Jälle hetk vaikust. Jeanette vaatab äraoleva pilguga röstrit. Kaks väljaulatuvat kuldpruuni saiaviilu on varsti arvatavasti külmad.

„Ta pani uue näituse kokku ja müüs hunniku maale. Arva ära, kes ostja on?”

„Põrsad kotis,” vastab Jeanette järele mõtlemata.

„Lõpeta ära… Kriminaalhooldus ostis Kronobergi vanglale kümme maali. Kurat, see on ju peaaegu sinu töökoht.” Åke naerab. „Ja Alexandra jääb Stockholmi. Vaja veel maale müüa, eks ole. Asjad liiguvad.”

„Ahah… Palju õnne,” vastab Jeanette. „Tore, et sul hästi läheb.”

Ta kuuleb, kuidas Åke teises otsas neelatab.

„Kuidas su vanematel läheb?” küsib mees äkki ja Jeanette tunneb ära tema kombe jututeemat muuta. „Kas nad on veel Jaapanis?”

Jeanette naeratab enda ette, mõeldes, et Åke ei salli ju isa üldse. „Nad on Hiinas ja tulevad tagasi paari-kolme nädala pärast.”

Åke jääb vait ja nad istuvad niimoodi ühe hetke. Jeanette mõtleb jälle nende kunagisele ühisele elule, mis nüüd tundub nii kauge, nii eemal.

„Kuule…” ütleb mees lõpuks, „äkki tahaksid lõunale minna, enne kui me Johaniga ära sõidame?”

Jeanette kõhkleb. „Lõunale? On sul tõesti selle jaoks aega?”

„Jah, sellepärast ma ju küsingi,” vastab mees ärritunult. „Kas sa homme saad?”

„Ülehomme on parem. Pealegi ootan ma praegu ühe läbiotsimise tulemusi, nii et oletame esialgu, et see sobib.”

Åke ohkab. „Okei. Anna endast siis märku, kui saad.” Ja lõpetab kõne.

Jeanette vastab mehe ohkele vaiksesse telefoni, tõuseb laua tagant ja võtab röstrist saiad. Paha, mõtleb ta võileibu valmistades. Johanile ei mõju see hästi. Ei jälgegi stabiilsusest. Talle meenub Hurtigi poetatud kommentaar, kui nad ringiga Svavelsöle sõitsid, kus Hannah Östlund ja Jessica Friberg olid perekond Cederi tragöödia lõpule viinud. „Selles vanuses on kõigel ju palju suuremad mõõtmed,” oli Hurtig öelnud, ja Östlundi ning Fribergi puhul oli see enam kui tõsi.

Aga Johan? Jeanette’i teismeline. Kõigepealt lahutus, siis Gröna Lundis toimunu, kui Johan ära kadus, ja nüüd see pagana pendeldamine ema juurest, kellel poisi jaoks piisavalt aega ei jätku, Åke ja Alexandra juurde, kes käituvad nagu teismelised ega suuda oma tegevust isegi paar päeva ette planeerida.

Jeanette topib suhu viimase tüki kuiva külma saia ja läheb tagasi telefoni juurde. Tal on vaja kellegagi rääkida ja ainus, kes sobib, on Sofia Zetterlund.

Telefoni kutsumist kuulates lõdiseb ta köögiaknast tõmbava tuule käes.

Sügisõhtu on säravselge ja sädelevalt kaunis, ning samal ajal kui Jeanette mõtleb, mis nende inimestega ometi on, et kõik nii valesti välja kukub, võtab Sofia kõne vastu.

„Ma tunnen sinust puudust,” ütleb ta.

„Mina ka.” Jeanette tunneb, et tal hakkab jälle soe. „Siin on nii üksildane.”

Sofia hingetõmbed kostavad lähedalt. „Siin ka. Ma tahan sinuga varsti kokku saada.”

Jeanette sulgeb silmad ja kujutab ette, et Sofia on tõesti siin, tema pea puhkab Jeanette’i õlal ja ta sosistab Jeanette’ile otse kõrva.

„Ma jäin just tukkuma,” ütleb Sofia. „Nägin sind unes.”

Jeanette hoiab ikka silmi kinni, nõjatub toolileenile ja naeratab. „Mis seal unenäos oli?”

Sofia naerab vaikselt, peaaegu häbelikult.

„Ma hakkasin uppuma ja sina päästsid mu ära.”