Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 21

Sofia Zetterlund istub Mariatorgeti idapoolse metroosissekäigu lähedal asuvas väikeses pubis akna all. Ta ei ole eilsest kokkukukkumisest veel täielikult toibunud ja vahib sügisesse vaikellu taandunud hobukastaneid akna taga, ees puutumata taldrik ühepajatoiduga. Suviti on see tänav üks rohelisemaid, aga nüüd paistavad puudest ainult nukrad skeletid. Halli taeva taustal joonistuvad võrad välja nagu kopsu veresooned. Väljas on jäiselt külm, aknast tõmbab tuul ja Sofia ei suuda end sööma sundida. Varsti tuleb lumi, mõtleb ta.

Söömise asemel lehitseb ta kõmulehte, mille keegi on lauale jätnud. Üks artikkel äratab temas huvi, sest see räägib noorest naisest, keda Sofia mõnda aega toetas, aga suvest peale ei ole ta rohkem vastuvõtul käinud.

Pseudokuulsus, alastimodell ja praegu pornonäitleja Carolina Glanz.

Artikkel võtab söögiisu veel rohkem ära. Ajalehele teada allikate väitel on preili Glanz ainuüksi paari kuu jooksul jõudnud veel kord oma rindu suurendada, rikka ameeriklasega abielluda ja lahutada, ühe suurima pornofilmiprodutsendi juures kümmekonnas filmis mängida ja kõigest ka raamatu kirjutada. Autobiograafia. Kahekümne kahe aastaselt.

Sofia paneb ajalehe kõrvale, istub kümme minutit ega puuduta toitu. Mitmele rahutu unega ööle järgnenud väsimus ja ebareaalsustunne või hoopis petlik ärkvelolek mõjuvad talle halvavalt ning lõpuks hakkab ta toidus sonkima, üritades endas jõuetult natuke indu tekitada.

Ta palus ühelt poolt praetud muna, aga ikka toodi kahelt poolt praetud härjasilm. Ühelt, mitte kahelt poolt. Ikka tuleb välja teistpidi. Aga mida ta tegelikult palus? Äkki kasutas ta lauses kahekordset eitust?

Ta ei mäleta, mida ütles, ta lükkab taldriku eemale, tõuseb lauast ja väljub pubist.

Võta end nüüd kokku, mõtleb ta, avades samal ajal koti ja kontrollides, et rahakott ikka kaasa sai. Sul on üks asi õiendada.

Üle tänava minnes märkab Sofia tuttavat kuju. Teisel pool teed, köökus, tumeda mantli ja punase mütsiga.

Naise nägemine paneb Sofia jälle ratsionaalselt käituma. Tasapisi saavutab ta kontakti tegelikkusega, mässib mantli tihedamini ümber ja kiirustab naise poole.

„Annette?”

Tundub, et tume kuju ei kuule teda, vaid läheb lihtsalt mööda.

„Annette?” kordab Sofia kõvema häälega, naine peatub ja keerab end ringi.

Sofia astub ettevaatliku sammu naisele ligemale, naine taganeb, nagu kardaks. „See olen mina, Sofia. Ma ravisin Linneat.”

Annette Lundström ei ütle sõnagi. Lihtsalt seisab seal tühja pilguga, tuul nende ümber vihisemas. Nägu punase mütsi all on lõtv ja hallikaskahvatu.

„Kuhu sa lähed?” proovib Sofia.

Ta näeb, et Annette’il on jalas ainult toatuhvlid, sukkpükse pole. Pika seeliku alt vilksatavad kõhnad kahvatud luupeksed. Naine liigutab huuli, aga Sofia ei saa aru, mida ta ütleb. Ta mõistab, et Annette’iga on midagi juhtunud. See on tema, aga ometi ei ole. Sofia läheneb ettevaatlikult. Puudutab Annette’i kätt.

„Annette… Mis viga on?”

Siis vaatab Annette Sofiale otsa. „Ma kolin ära…” ütleb ta vaikselt, kareda häälega. „Tagasi Polcirkelnisse.”

Sofia võtab Annette’il käe alt kinni. „Kui sa tahad, võime natuke maad koos minna.”

Ta kahtlustab, et Annette’i lood on päris kehvad. Võib-olla psühhoos.

„Ma lähen Lapimaale.”

Sofia võtab Annette’i käe, mis on jääkülm. Annette peab olema päris ära külmunud.

„Sul on nii õhukesed riided seljas,” ütleb Sofia. „Tuled äkki korraks minu juurde, ma pakun kohvi?”

Veidi vastumeelselt laseb Annette Lundström end mööda Swedenborgsgatanit ümber nurga Sankt Paulsgatanile ja sealt Sofia vastuvõttu talutada.

Vastuvõtuleti tagant vaatab Ann-Britt neid üllatunult.

„Istu niikauaks siia,” ütleb Sofia Annette’ile ja tõmbab talle tooli lähemale. Kui ta istuma vajub, tõuseb varrukas üles ja Sofia silmab Annette’i randme ümber valget plastvõru. Valget Södra Stockholmi psühhiaatriakliiniku patsiendi käevõru.

Muidugi, mõtleb Sofia. Ta on kuskil ravil ja laskis jalga.

Ta palub Annette’il hetke oodata ja läheb Ann-Britti juurde. Vaikselt palub ta tuua kohvi ja kaks klaasi mineraalvett.

„Annette Lundström on ravil mõnes Södra psühhiaatriakliiniku osakonnas. Helista ja uuri. Alusta Gamla stani ja Södermalmi vastuvõtuosakondadest.”

Viis minutit hiljem hakkab Annette Lundström üles sulama. Tema näkku on ilmunud natuke värvi, aga ta on ikka veel loid ja elutu. Värisevate kätega tõstab ta kohvitassi suu juurde ja Sofia märkab, et Annette’i sõrmeotsad on katki.

„Miks ma siin olen?” Annette vaatab segaduses ringi. Pilk väreleb ja on näha, et ta ei tunne Sofia kabinetti ära.

Ta paneb tassi käest, tõstab käe suu juurde ja hakkab katkist nimetissõrme otsa närima.

Sofia kummardub üle kirjutuslaua. „Me lihtsalt soojendame end natuke. Aga sa ütlesid, et lähed Polcirkelnisse. Mis sa seal teed?”

Vastus on väga kindel. „Sõidan Karli ja Viggo ja teiste juurde.”

Annette tõmbab sõrmelt tükikese nahka ja rullib seda natuke, enne kui suhu pistab.

Karl ja Viggo? Sofia mõtleb. „Ja Linnea?”

Annette’i nägu muutub pisut. Ta sulgeb silmad ja ühes suunurgas väreleb naeratusevirve.

„Linnea on kodus.”

„Kodus? Edsvikenis?”

Annette’i silmad on ikka kinni, kui ta sõrme näkitseb. „Ei.” Naeratus levib üle näo. „Linnea on kodus Jumala juures.”

Sofia muutub murelikuks, ehkki Annette’i sõnu võib tema seisukorda arvestades tõlgendada mitmeti. „Mis sa sellega öelda tahad, et Linnea on Jumala juures?”

Annette avab silmad ja naeratab laialt. Tema pilk on ikka äraolev ja koos naeratusega on tema nägu nagu portree kellestki, keda Sofia tunneb.

Psühhoos. Portree inimesest, kes ei ole see inimene, kes ta on olnud.

„Kõigepealt lähen Polcirkelnisse…” pomiseb Annette. „Karli ja Viggo juurde, siis lähen ka koju, Jumala ja Linnea juurde. Kõik läheb hästi… Viggo andis mulle raha, et Linnea ei peaks enam psühholoogide juures käima. Et ta võiks hoopis koju Jumala juurde sõita.”

Sofia püüab mõtteid koguda. Paar päeva tagasi andis Ann-Britt teada, et pärast tütar Linnea hooldusõiguse tagasisaamist lõpetas Annette Lundström teraapiaseansid, mida Sofia tüdrukuga oli alustanud.

„Kas Viggo andis sulle raha?”

„Jah… Nii kena temast, eks ole?” Annette vaatab Sofiale klaasistunud pilgul otsa. „Viggo ja tema jurist andsid mulle raha, palju raha, ja raha tuli ka Karli pärandusest ja maja eest saab ka raha… Raha eest saan ma Lapimaale sõita ja seal ma ehitan templi, kus me võime valmistuda õndsuseks, mis varsti tuleb.”

Neid katkestab telefonihelin. See on sisekõne, Sofia vabandab ennast ja tõstab toru.

„Ta on ravil Rosenlundis Katarinakodus,” ütleb Ann-Britt. „Nad tulevad talle veerand tunni pärast järele.”

Nagu ma arvasin, mõtleb Sofia. „Aitäh.”

Ta paneb toru hargile ja kahetseb, et käskis Ann-Britil haigla nii ruttu üles otsida. Katarinakodu on siinsamas nurga taga, vaid kilomeetri kaugusel, ja Sofia tahaks Annette’iga meelsasti pikemalt vestelda.

Nüüd on tal ainult viisteist minutit ja ta peab väga tõhusalt tegutsema.

„Sigtuna ja Taanimaa,” ütleb Annette Lundström enese ette, ilmselt sulgunud oma maailma. „Kõik, kes kuuluvad Sihtunumi, on teretulnud Polcirkelnisse elama. See on üks põhireeglitest.”

„Polcirkeln, Sihtunum ja Taanimaa, ütled sa? Mis põhireeglitest sa räägid?”

Annette Lundström naeratab, ise samal ajal norguspäi oma veritsevaid sõrmi vaadates.

„Algupärased sõnad,” ütleb ta. „Püütia õpetused.”