Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 10

Moderniseerimisideoloogia näeb kultuure ja ühiskondi liikuvat erineva kiirusega ja olevat eri astmetel, kuid seda ühesuunalisel teel, mis viib läänele iseloomulikku linnastunud, tarbimiskeskselt korraldatud demokraatlikku ja kapitalistlikku tööstusühiskonda. Moderniseerumisteooria kirjeldas arenenud ja arengumaa erinevust kui teatavat astmeerinevust, mille puhul ühelt astmelt teisele liikumise kiirust saab muuta arenguprojektide abil. Käsitlus, et lääne arengumudel on universaalne kõigis ühiskondades, sõltumata nende ajaloost ja parasjagu iseloomulikust korraldusest, lähtus arusaamast, et arengumaade elutingimused sarnanevad modernse ühiskonna varaste arengustaadiumidega. Sellega sobitub ka Jan Tinbergeni (1959) konvergentsiteooria, mis ennustab kapitalistlike ja kommunistlike riikide majandus- ja poliitiliste mudelite ühtlustumist progressi käigus.

Majanduslikku arengut – suurenenud tootlikkust ja kasvavat elatusstandardit – peeti moderniseerumise jaoks ülimalt tähtsaks. 1960ndate alguse moderniseerumisteooria olulisim teos oli Ameerika majandusprofessori ja presidendi julgeolekunõuniku Walt Whitman Rostow’ „Stages of Economic Growth: A Non-Communist Manifesto” (Rostow (1960) 1990). Rostow’ ideed tulenevad väga ilmselt ajaloo ja progressi lineaarsetest kontseptsioonidest ning osutavad moderniseerumisideoloogia evolutsionistlikele juurtele, lastes samas paista ka selle poliitilisel alusmüüril: vajadusel tõrjuda kommunismiohtu^[1.]. Rostow’ arvates on majanduskasvul viis staadiumi, mille peavad läbima kõik ühiskonnad, mis soovivad modernseks saada. Traditsioonilised vana tehnoloogia ja paternalistlike võimustruktuuridega eelindustriaalsed põllumajandusühiskonnad, mis rajanevad Newtoni-eelsel teadusel ja tehnoloogial ning hoiakutel füüsilise maailma suhtes, hakkavad mingil ajal muutuma. Kaubandus hakkab kasvama, uued tehnoloogiad ja uut tüüpi liidrid – ettevõtjad – esile pääsema, luues eeldused traditsioonilisest ühiskonnast lahtirebimisele. Sellele järgnebki lahtirebimine – umbes 20-aastane periood, mille jooksul tööstus hakkab asendama põllumajandust, linnad muutuvad magnetiks maaelanikele. Ettevõtjad astuvad kaduvale mittekapitalistlike maaomanike klassile kannale. Seejärel püüdlevad riigid umbes 40-aastase perioodi vältel küpsusele: riik konsolideerib lahtirebimise perioodil omandatu ja rajab sellele progressi, kasutades ära rahvusvahelist turgu. Lõpuks jõuab riik rohke masstarbimise järku, mida iseloomustab suurenev industrialiseerimine, mille kannul areneb kiiresti teenindussektor (vaba aeg, heaolu, haridus, tervis jne), tagades masstarbimise ja paremad elutingimused.

Rostow leiab, et vaeste riikide moderniseerumist võib olla vaja tagant tõugata sel moel, et rikkamad naabrid annavad majandusabi ja toetavad poliitilist juhtimist (tollal peamiselt kommunismivastase propaganda kujul). Ressursside jaotamise kultuurilised praktikad, mis hajutasid üksikisiku rikkuse, tituleeriti uuele ülemineku traditsioonilisteks takistusteks. Lahenduseks oli eraomandil rajanev turusüsteem ja pidevad investeeringud. Nii Rostow’ kui ülejäänud moderniseerumisteoreetikute ja -praktikute keskse arusaama järgi vajavad vaesed riigid korralikku annust lääne kultuuri ja teadmisi, et nende suunda õigeks sättida ja neid õitsva tuleviku poole juhtida ja vältida eksimist kommunistlikule ummikteele. Moderniseerumisteoreetikute arvates peab vähem arenenud riikides toimuma põhjalik muutus, et lõhkuda vaesuse, ignorantsuse ja vähese produktiivsuse nõiaring.

Sellistele ideedele sai rajada idee moderniseerumisest, mis nõuab radikaalseid ja põhjalikke muutusi arenevates riikides, sh industrialiseerimist, linnastumist, sotsiaalset mobiliseerumist, sekulariseerumist, tööjaotuse arenemist, poliitilise osaluse levikut, meedia laienemist, kirjaoskuse ja hariduse levikut, tervishoiu paremat kättesaadavust. Seda peeti võimalikuks vaid süsteemselt: läänelik haridus, väärtused ja eluviisid käivad käsikäes rahvusliku majandusliku arengu ja poliitilise küpsusega. Moderniseerumise raskusi ja demokraatliku arendaja ees kõrguvaid takistusi kirjeldades tõdeb Gunnar Myrdal (1968: 852), et vaesuse ja traditsioonide vangistuses massid ei ole valmis arenguplaneerimise ratsionalistlikke ideaale ei mõistma ega vastu võtma. Muuta ei tule üksnes majandust, vaid ka haridussüsteemi ning mõtlemis-, tegutsemis- ja elamisviise. Sellise käsitluse võtsid omaks ka arenevad maad. India peaminister Jawaharlal Nehru räägib, kuidas riigi arengu kriteeriumiks on moodsa tehnika kasutamine. See aga nõuab moodsat mõtlemist. „Ei saa omada moodsat tööriista ja iidset mõtlemist – see lihtsalt ei töötaks,” ütleb Nehru (Myrdal 1968: 57 kaudu).

Arusaam, mis sobis nii arendajaile kui ka arendatavate riikide eliidile, on praegugi elujõuline: moderniseerumisteooria ja selle edasiarendused on arenguideoloogias ja arenguabi praktikates endiselt kesksel kohal. Mitme tollase arengu-uurija eestvõtmisel arenes mittelääne arengu uurimiseks välja iseseisev majandusteooriaga seotud alldistsipliin, development studies ehk arenguteadus. Moderniseerumisteooria on selle varaseim ja kestev teoreetiline alus.