Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 11

Antropoloogilise arengukäsitluse seisukohalt on tähtis mõista, et moderniseerumisteooria väljendused antropoloogias on seotud ühe tollase sotsiaalteoreetilise dispuudiga, mida tuntakse formalismisubstantivismi debatina^[2.]. Formalistlik arengukäsitlus väidab, et lääneliku majandusarenguga sarnaseid põhimõtteid võib leida mis tahes ühiskonnas ning inimene kui liik on olemuselt alati ja igal pool ratsionaalne. Substantivistliku lähenemise järgi aga on arengu liikumapanevad jõud pärit väljastpoolt mittelääne ühiskonda ning on kaheldav, kas läänelikul ratsionaalsusekäsitlusel ikka on universaalset seletavat jõudu. Pigem on sel lihtsalt lai levik ja võimupositsioon. Formalistidest antropoloogid on veendunud, et inimese universaalse ratsionaalsuse tõttu on lääne klassikaline majandusteooria rakendatav igas ühiskonnas. Substantivistide (nt Karl Polanyi) arvates aga on niisugune majanduskäsitlus mittelääne majanduste mõistmise seisukohalt kasutu.

Moderniseerumisteoreetilised hoiakud on selgelt formalistlikud – enim tuntud on nende hulgast ehk Clifford Geertzi võrdlusuurimus Indoneesiast (1963). Selle käitumismustrite muutumist vaatleva uurimuse seisukohad lähtuvad Rostow’st. Täpsemalt huvitab Geertzi just seesama traditsioonilisest ühiskonnast lahtirebimise eelne seisund, millele Rostow suurt rõhku paneb. Geertzi detailne antropoloogiline kirjeldus sellest perioodist ei heida vähimatki kriitilist varju rostowlikule majandusarengu mudelile – võimalik, et Geertzi tollaste seoste tõttu poliitiliselt kallutatud rahastajatega (Price 2003), kuigi David Lewis (2005) nimetab Geertzi-suguseid arengut vaatlevaid ja seetõttu potentsiaalselt läänelikes imperialismitaotlustes kaasa löövaid antropolooge „vastupunnivateks osalejateks”.

Just kriitilisus dekoloniseerunud maailmas rakendatava arenguteaduse ja -mudelite vastu – ja poliitiliste või organisatsiooniliste seoste vastu, mis arenguantropolooge rakenduslikus tegevuses on saatnud – muutub ajapikku arenguantropoloogia pärisosaks. Antropoloogia kokkupuude arengu teemaga on distsipliini sääraste eneseanalüüside seisukohalt väga tähtis. See suhe on olnud kõike muud kui lihtne ja rahulik. Juba antropoloogia algne huvi „primitiivsete” hõimude vastu defineerib uuritavate arengulise erinevuse uurijatest. Varast antropoloogia ajalugu ja kolonialistlikke katseid impeeriumi subjekte arendada on kohati raske üksteisest eristada; mõlema aluseks oli sotsiaaldarvinistlik vaade inimkonna kujunemisele, nagu osutab rida käsitlusi antropoloogia ajaloost, alustades Talal Asadist (1973) ja jätkates Edward Saidi (1989) või George Stockingiga (1987).

„Metslaste” diskrimineeriv kohtlemine polnud siiski midagi, millele antropoloogia oleks iseenesest rajatud. Pigem esindasid antropoloogid valgustatumat lähenemist „primitiividele”, soovides mõista neid nende keskkonnas (vt ka James 1973, Lewis 2007). Antropoloogide suhtumist kolonialismi käigus toimunud muutustesse iseloomustab ehk nn päästeantropoloogia (salvage anthropology) teke, mille eesmärk oli muutustele paratamatult jalgu jäävaid kaduvaid kultuure vähemalt antropoloogide välitöömärkmike, fotode ja etnograafiate kaudu alal hoida – sest sageli saabus antropoloog uuritavasse ühiskonda samal ajal muutusi kaasa toovate teguritega. 19. sajandi lõpust muutus välitööpraktika, otsekontakt uuritavatega, antropoloogilise koloniaalkriitilisuse allikaks (James 1973) ja murendas ühtlasi senist universalistlikku evolutsionismi, mis oli siiani olnud antropoloogilise teooria keskmes.

Olgugi tihedalt seotud kolonialismipraktika ja -mentaliteediga, on arenguküsimuste uurimine antropoloogias märksa hilisem nähtus, mis kujunes alles postkolonialismi tingimustes. Esimesed, ehkki esialgu veel üsna vähesed näited arenguantropoloogilisest uurimusest pärinevad 1960ndatest. Ühest küljest pidasid antropoloogid arenguteemalisi sekkumisi „oma” külades harva uurimisväärseks nähtuseks ja jätsid need kõrvale, et tõsta paremini esile kohaliku kultuuri iseärasusi. See oli miski, mida antropoloogialt on tugitoolist tõusmisest peale – Torrese ekspeditsiooni ja Malinowski mõjutusel – oodatud. Et teha seda efektiivsemalt, tuli lääne mõju analüütiliselt isoleerida. Säärast koloniaalkonteksti kirjeldamise vältimist võime näha eriti selgelt antropoloogia klassikute tekstides (nt Malinowski, Evans Pritchard jt); muutuma hakkas niisugune suhtumine Manchesteri koolkonna ja Max Gluckmani töödega 1950–60ndatel, mil hakatakse pöörama detailset tähelepanu uuritavate subjektide elukonteksti komplekssusele. Talal Asad (2002: 136–137) on juhtinud tähelepanu nendes töödes peituvale muutusele progressiivsetes vastandustes: primitiivselt ja tsiviliseeritult hõimuühiskondlikuks ja tööstuslikuks. Varasema vastanduse silmatorkav hinnangulisus on siin pealtnäha vähenenud, ometi on ka sellistes jaotustes selgelt näha moderniseerumise paratamatust ja universaalsust ja võimetust analüüsida muutuse sügavust koloniseeritud ühiskondades (Asad 2002: 138).

Teisalt töötas rida varaseid antropolooge arenguorganisatsioonide heaks, nende kirjutatu pole aga saanud antropoloogilise teooria ajaloo osaks, vaid on jäänud nende organisatsioonide dokumentatsiooni hulka varjule. Antropoloogiliste vahenditega on püütud hinnata lääne valitsuste katseid tõsta elatustaset, hävitada kommunismi ja edendada vastastikku kasulikku majanduskasvu ja kaubandust välisabiprogrammidega. Sel otstarbel palgati juba 1950ndatel antropolooge appi Kolmandas Maailmas lääne institutsioonide levitatavaid tehnoloogiaid juurutama. Palju antropolooge osales tollastes arengupingutustes, kirjutades juhtnööre kogukonnaarenguprogrammidele.

Mõne autori arvates jaotus antropoloogia juba varakult prestiižseks akadeemiliseks ja madala staatusega praktiliseks rakendusantropoloogiaks, mida omakorda läbis soolise ja akadeemilise ebavõrdsuse dimensioon, kus naiste ja noorte kolleegide kanda jäi uurimuste rakenduslik pool, samal ajal kui auväärsed (meessoost) tipud riisusid teoreetilise koore (Baba 2005). Juba 1950ndatel on näha, et akadeemiline antropoloogia oli nn rakendusantropoloogide^[3.]vastu varjamatult põlglik. Teise ilmasõja järgne Briti akadeemiline antropoloogia ei lubanud rakendusantropolooge koguni sellisesse olulisse organisatsiooni nagu Sotsiaalantropoloogide Liit. See tõke tähendas arenguorganisatsioonides töötavatele antropoloogidele akadeemilise karjääri takerdumist (Wright 2006).

1960ndatel jäi antropolooge arenguprojektides tunduvalt vähemaks, näiteks Ühendriikides lahkusid peaaegu kõik antropoloogid sellisest organisatsioonist nagu Rahvusvaheline Arenguagentuur (USAID), mis oli üks suuremaid arenguprojektide administreerijaid. Selleks oli muidugi rida põhjuseid: ideoloogilistest vastuoludest tähtsam oli arvatavasti see, et majandusteadlaste uued majandusarenguteooriad rõhutasid pigem investeeringuid linnastunud tööstussektoris ja mehhaniseeritud põllumajanduses kui maaelu arengut. Sellistes projektides ei tundunud antropoloogidest erilist kasu olevat ja Eisenhoweri valitsus kaotas nende kohad. Aga küllap kaotasid antropoloogid ka ise illusioonid Ameerika välispoliitika suhtes. Eriala esindajate osalus näiteks Tšiili, Tai ja Vietnami revolutsioonivastases tegevuses tähendas sisuliselt osalust uuritavate ohustamises või otseselt hukkumises. Samuti hakkasid marksistlikud antropoloogid ja sõltuvusteoreetikud tollal osutama, et lääne abiprogrammid ja kapitalism võivad olla pigem nende maade hädade põhjus, mitte väljapääs.

1 Rostow (1990: 162–164) nimetab kommunismi lausa traditsiooniliselt modernsesse ühiskonda ülemineku perioodi tõveks, mille vastu on ühiskonnad eriti tundlikud poliitilise ja sotsiaalse segaduse perioodil, mis iseloomustab lahtirebimise-eelset aega. Ühtlasi on kommunism ahvatlus, mis on ajastu üks keskseid väljakutseid ja valikuid hea ja kurja vahel, mille peavad tegema arenevate riikide inimesed ja milles arenenud lääs lihtsalt peab neid aitama (samas, lk 166–167).[ ↵ ]

2 Vt nt LeClair jt (1968). [ ↵ ]

3 Ralph Grillo (1997) on eristanud termineid anthropology of development (akadeemiline arenguantropoloogia) ja development anthropology (rakenduslik arenguantropoloogia). [ ↵ ]