Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 13

Koos antropoloogilise tähelepanu laienemisega globaalsele areenile toimus 1970ndate lõpul ka teatud nihe arenguideoloogias. Valjeneva kriitika kõrval väljastpoolt arengutööstust hakkasid arenguideoloogid ka ise tunnistama, et kapitaliintensiivne, ülalt alla toimiv domineeriv arendusmudel ei paistnud oma eesmärke kuigi efektiivselt saavutavat. Olgugi et peamiselt põhjendati seda ikka väliste takistustega – kohalikud olud, mentaliteet jms –, jõuti mitmesugustele arenguabi saavatele rühmadele (nt enamusmaailma vaestele elanikkonnarühmadele ja naistele) arendustegevust kujundades meetoditeni, millega püüeldi osalemise poole. Kui üldiselt ei ole dialoogil olnud arenguideoloogias mingit kohta, siis osalusarengu idee (Chambers 1983) keskmes on arusaam, et tähtis on arvestada rohujuuretasandit, ja veendumus, et arenguideoloogia mõju on ebaefektiivne sellepärast, et kohalikele pole antud võimalust oma arengutee üle ise otsustada. Niisiis on tegu arengufilosoofiaga, mis otsib võimalusi, kuidas arendatavad saaksid ka ise arenguprojektidesse panustada. See lähenemine vastandub otseselt elitistlikele ülalt alla rahvuslikele ja rahvusvahelistele arengusuundadele, kus väljaspoolsed organisatsioonid ja isikud otsustavad, mis on kohalikele kõige parem, ja väidab, et arendamine on edukam, kui kohalikud kaasa tõmmata – aidates inimestel ise ennast arendada.

Osalusarengu meetodeid on tugevalt mõjutanud antropoloogiline metodoloogia, välitöömeetodid ja osalusvaatluse printsiibid. Nii näiteks peab maaelu osaleva hindamise meetod PRA (Participatory Rural Appraisal) (Chambers 1994) arendamise edu eelduseks seda, et korraldataks kohalikke uurimusi kohalike eneseanalüüsi abil, kohalikud jagaksid väljaspoolsetele teadmisi ja õpetaksid neid ning ka kavandaksid ja analüüsiksid arengueesmärke ja lõpptulemusi. Arendatavad peavad olema ise info allikaks ja omanikuks ning osutama sellele, mis on nende arvates arenguprioriteedid. Osalusarenduse peamine idee on vajadus tunda kohalikku keskkonda ja asendada moderniseerumisideoloogia väljast lähtuv loogika antropoloogiat iseloomustava eemilise arenguloogikaga, mis tugineb kohalikele sisemistele vajadustele, arusaamadele ja tähendustele.

Sellised otsingud viisid ka antropoloogia potentsiaali mõistmiseni arengusüsteemis endas. Arenguorganisatsioonides asus tööle üha enam antropolooge. Vähemalt Suurbritannias võimendas seda protsessi ka üks oluline negatiivne tegur: 1980ndatel vähendas Thatcheri valitsus Briti sotsiaalteaduste rahastamist, pidades seda teadusala tähtsusetuks (salamisi ehk aga ohtlikuks, nagu nii mõnigi muu oma ideoloogia ainudomineerimist ihalenud süsteem) (Wright 2006). Paljud noored antropoloogid pidid otsima tööd väljaspool akadeemilisi institutsioone. Üks mõistetav väljund oli väljaspool lääneriike tegutsevad arenguinstitutsioonid, mis vajasid arendatavate ühiskondade spetsialiste läänest. Nii kasvas antropoloogide hulk neis institutsioonides ja arvata võib, et teatud määral suutsid nad suurendada ka arengutööstuse sisemist kriitilist häält.

Ka teoreetiline arenguantropoloogia hakkas sel perioodil edenema eraldi haruna. Arenguantropoloogia kujuneski just siis antropoloogia alldistsipliiniks, mis tegeleb majanduslike muutuste kultuuriliste ja sotsiaalsete mõjudega, arenguprojektide ja nende edu või ebaedu teemaga ning arengutööstuse toimimise ja selles peituvate diskursustega.