Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 12

Sellistest seisukohtadest saigi 1970ndatel moderniseerumisideoloogia võimsaim alternatiiv. Selle olemuselt substantivistliku teooria keskmes on majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline muutus ja see püüab seletada jätkuvat vaesust, sotsiaalset deprivatsiooni ja poliitilist ebastabiilsust paljudes vaestes riikides rikaste ja võimsate riikide domineerimisega. Esmalt arendati neid teooriaid Ladina-Ameerikas 1950ndail vastusena valitsevale unilineaarse arengu ideoloogiale. Ladina-Ameerika riigid olid nautinud iseseisvust juba poolteist sajandit, jõudmata siiski lääneliku arenguni. Püüdes mõista, mis takistab seda piirkonda arenemast, väitsid ÜRO Ladina-Ameerika majanduskomisjoni liikmed, et üks põhjus on ebavõrdne vahetus arenenud ja arengumaade vahel (nt Cardoso ja Faletto 1979). Selline analüüs osutas globaalse majanduse industrialiseerunud keskuse ja alaarenenud perifeeria ebavõrdsele võimujaotusele ning sobitus pead tõstvate marksistlike ja maailmasüsteemi analüüsivate teooriatega (nt Wallerstein 1976).

Tuntuimaks sõltuvusteoreetikuks kujunes – peamiselt seetõttu, et erinevalt varasematest sõltuvusteoreetikutest kirjutas ta inglise keeles – Andre Gunder Frank, kes väidab 1967. aastal avaldatud teoses „Capitalism and Underdevelopment in Latin America”, et endised kolooniad on alaarenenud, sest lääs on nende inim- ja materiaalsed ressursid kolonialismi abiga omastanud. Ta vaidlustab arvamuse, et kapitalism võiks perifeeriale hüvesid tuua. Vastupidi, kapitalism on maailmasüsteem, mis perifeerseid riike süsteemselt ekspluateerib. Just Euroopa ja USA koloniaalne ja kaubandusvõim lõid probleemid, millega „alaarenenud” maailm tänini maadleb, 20. sajandil maitsevadki need riigid „alaarendamise” kibedaid vilju (Frank 1969: 98), samal ajal kui lääne arenguedu on struktuuriliselt seotud ülejäänud maailma alaarenguga. Vaeste riikide majandust kujundas rikaste vajadus põllumajandustoodangu ja mineraalide järele ning teisalt ka rikaste riikide vajadus turustada oma tööstustoodangut. Kolooniad ja endised kolooniad pidid majanduslikult domineerivate riikidega kauplema ja sõlmima muid seoseid, et võimaldada oma majandustel areneda. Majanduslik ülejääk voolas kolooniatest välja kasumi repatrieerumise abiga ja ebavõrdsete vahendustingimuste tõttu, mis muutis sealsed ekspordihinnad tööstusliku impordiga võrreldes märksa madalamaks. Nii panustasid vaesed riigid Euroopa ja USA majanduskasvu ja industrialiseerimisse, samal ajal kui nende enda majanduslikud ja sotsiaal-poliitilised struktuurid kujunesid viisil, mis muutis industrialiseerimise raskeks või isegi võimatuks. Vaesed riigid ei saa korrata rikaste maade rikastumiskogemusi, kuna nende alustamismoment erineb. Franki sõnastuses on need maad mitte arenemata, vaid läänest lähtuvate protsesside tõttu alaarendatud.

Frank pöörab moderniseerumisteooria pea peale: tema järgi on needsamad sidemed läänega, millest moderniseerumisteoreetikute arvates saab alguse areng, põhjus, miks endised koloniaalriigid normaalselt areneda ei saa. Ta seab kahtluse alla ka veendumuse, et areng on lineaarne protsess, mis seisneb pidevas olude paranemises, osutades, et Ladina-Ameerikas oli arenguprotsess allakäiguspiraal ja et nüüdsed välisinvesteeringud on olemuselt koloniaalsuhete imperialistlikud ja neoimperialistlikud edasiarendused (Frank 1969: ptk V). Esitades kõiki ühiskondi samal lineaarsel arenguteel, jätavad moderniseerumisteoreetikud tähelepanuta ajaloolised ja poliitilised faktorid, mis aga muudavad mängumaa võrdsusest väga kaugeks. Arenguideoloogia on 20. sajandil toiminud kui mehhanism põhjapoolkera koloniaalseks ja uuskoloniaalseks domineerimiseks lõuna üle. Areng on kapitalistliku arengu protsess, kapitalistliku tootmisviisi globaalne laienemine muude arvel. Niisuguse definitsiooni puhul võib areng tähendada ka seda, et elu muutub märksa halvemaks, mitte paremaks. Lõuna ühiskonnad pole mitte arenematud, vaid neid on imperiaalse ja postimperiaalse ekspluateerimise käigus aktiivselt alaarendatud. Niisiis on areng olemuselt poliitiline protsess ja alaareng viitab globaalselt ebavõrdsetele võimusuhetele.

1960ndate lõpul, väidab Frank, on see seos endiselt olemas. Kuid nüüd peidab ta end rohkem majanduslikus kui militaarses invasioonis. Nii näiteks panevad kohvi hinna maailmaturul paika rikkad riigid Londonis, New Yorgis ja Tokyos ning vaesed riigid on sunnitud oma tooteid müüma just selle hinna eest. Vaeste maade vaeseimad – elatuspõllumehed, maata talupojad, informaalsest majandusest oma veeringud kokku kraapivad inimesed linnades – jäävad majandusekspansioonis hammasrataste vahele. Kolonialism on kujundanud sõltuvusliku maailmasüsteemi, kus eksisteerivad perifeersed ja keskusriigid. Siit ilmneb ka sõltuvusteooria seos maailmasüsteemi teooriatega, millest kuulsaim on Immanuel Wallersteini käsitlus (nt 1976). Selles sõltuvussuhtes on võtmeseoseks linn. Keskusriigid kasutavad vaeste riikide linnu kanalina, mille kaudu omandada tööjõudu ja tooteid, mis samas röövib ressursid esmalt nende riikide maapiirkondadest ja seejärel neilt riikidelt endilt. Rikastele kolonialistidele on kasulikud tehingud kohaliku linnaeliidiga, kes, kuigi sündinud ja kasvanud enamusmaailmas, on võtnud üle lääne maneerid ja teevad koostööd kolonialistidega.

Frankile ja sõltuvusteooriale sekundeerivad antropoloogilised käsitlused, mille ehk kuulsaimad esindajad on Eric Wolf (nt 1982) ja Sidney Mintz (nt 1985). Mõlema arvukate uurimistööde fookuses 1970–80ndatel olid Ladina-Ameerika piirkondade talupojad. Mintz ja Wolf analüüsisid, kuidas talupoegade saatus ja ajalugu seostus globaalsete protsessidega. Sääraste protsesside mootoriks oli sageli majanduslik kasum ja tulemuseks kapitali akumuleerumine keskuses, samal ajal kui perifeeriat ekspluateeriti keskuse heaks. Talupojad olid sellise ekspluateerimise tüüpilised ohvrid. Muutuste tõttu võimusuhetes olid nad jäänud ilma maast ja tootsid globaalsele turule sageli naeruväärse tasu eest. Nende kodumaa rahvuslik autonoomia oli vaid näiline, sest seda õõnestas ebavõrdne integratsioon maailma majandusse. Mõlema autori keskne sõnum on arusaam, et antropoloogia peab ühtaegu nii mõistma, kuidas kohalikud sündmustele reageerivad, kui ka tundma laiemaid majanduslikke ja poliitilisi jõude väljaspool kohalikku piirkonda.

Kumbki autor ei tegele otseselt arengu teemadega, ent mõlemad osutavad antropoloogia ja arengu-uuringute tollastele paralleelidele ning rajavad teed antropoloogiale, mis peab pöörama tähelepanu nii kohalikul tasandil toimuvale kui ka sellele, millel pealtnäha pole otsest seost kohalike maailmavaate ja elukorraldusega. Antropoloogia on selleks ajaks küpsenud uuele tasemele: nüüd julgetakse refleksiivne kohaetnograafia paigutuda globaalsesse sotsiaal-majanduslikku konteksti. Hoolimata vähem globaalsest haardest on ses žanris Wolfist ja Mintzist edukamadki olnud sellised uurijad nagu Michael Taussig (1980) ja June Nash (1979), kes, nagu Marcus ja Fischer (1999: 35, 85–90) osutavad, on suutnud paremini hakkama saada vajadusega seostada poliitökonoomilist lähenemist tähelepanuga etnograafilistele detailidele.