Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 18

Kuigi osa autoreid tunnistab üldisemate teoreetiliste perspektiivide puudumist ja etnograafilise korpuse väiksust Ida-Euroopas (Halpern ja Kideckel 1983, Berdahl 2000), on selle piirkonna uurimine Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel läbi teinud plahvatusliku kasvu ning sealt alates püsivalt kasvanud (vt Hann 1994 ja Wolfe 2000 üldiseid ülevaateid). Enamik sotsioloogilisi ja antropoloogilisi uurimistöid endistes sotsialismimaades vaatlevad seda regiooni kui kollapsijärgset, keskendudes üleminekule või moondumisele sotsialistlikest ühiskondadest mingiks uueks sotsiaal-majanduslikuks nähtuseks. Kuigi nii avalikkuses kui ka sotsiaalteadlaste hulgas kasutatakse ehk enim terminit üleminek (transition), on Valerie Bunce ja Mária Csanádi (1993), Katherine Verdery (1996), David Stark (1990), David Stark ja László Bruszt (1998), Béla Greskovits (1998), Michael Burawoy ja Katherine Verdery (1999) ja Grzegorz Kołodko (1999) osutanud, et muutuse ettemääramatust peegeldaks palju selgemalt moondumine või muutumine (transformation).^[1.]

Kui postsotsialistlike etnograafiate keskmeks on olnud muutus, siis arenguantropoloogiline muutuse uurimise traditsioon on keskendunud selgelt märksa spetsiifilisemale, kavandatud ja seega autoriseeritud muutuseprotsessile. See eristab kaks traditsiooni üsna selgelt. Tänu arenguantropoloogia huvile arengustruktuuride ja arengu sihiks seatud kohalike inimeste vastu on metodoloogiliselt võimalik uurida kaht vastanduvat poolt: arendajaid ja arendatavaid. Arenguprotsessi detailne uurimine avab mitu olulist uurimisvälja, mis osutavad teatud muutuste inimtekkelisele olemusele, mitte ei varja seda, ja arengutööstuses tegutsejatele ning nende suhetele ja kohalikele kontekstidele, mida need puudutavad või mõjutavad.

Ida-Euroopas pole arenguprotsessi vaevanud samasugune koloniaalne minevik kui kolonialistlike emamaade rüpes kujunenud enamusmaailmas: „sotsialistlikul kolonistil” ei õnnestunud arengulist suhet koloniseeritutega mitte kõikjal edukalt kehtestada (vt ka Minaudier 2009). Lääne kultuuriruumi kuulunud endistes sotsialismimaades on kohalike lähedus uute „arendajatega” ilmselge ning tuleneb mitte ainult praegustest vajadustest, vaid ka ajaloolistest oludest.

Anton van Harskamp (2004) ja Philip McMichael (1998) väidavad, et globaliseerunud maailmas on ajalugu kui suur narratiiv asendatud arenguga. Ida-Euroopas sulavad need kaks kontseptsiooni hõlpsasti ühte. Arengupingutuste esmaseks eesmärgiks on muuta ajaloolist uperpalli, sunnitud „väärarengu” tekitatud mentaliteeti, luues sisemise toetuse „õigele” arengule (vt nt Crush 1995, Shore 1997, Mandel 2002). Enne muutuste algust oli Ida-Euroopas soov minevik hüljata ja (taas)omandada lääne mentaliteet erakordselt intensiivne. Sõltumatuse saavutanud uued eliidid kirjeldasid elu Nõukogude tingimustes sageli kui teist või siis kui ennast , mida okupatsioon oli deformeerinud. Et selle perioodi korrumpeerivast mõjust üle saada, heidetakse okupatsiooniaastad kui ebaseaduslik sekkumine progressi edenemisse ja teleoloogiat väärav värdnähtus kõrvale. Lääs on sellistes kirjeldustes tõelise enda kehastus, miski, milleks rahvas pidanuks saama, kui pool sajandit okupatsiooni poleks seda takistanud. Ida-Euroopa riigid on olnud lääne haridus-, teadus- ja arengusüsteemi osad. Läänelikud arusaamad arengust olid olemas enne Nõukogude võimu, ent samavõrd olid need olemas ka Nõukogude ideoloogias ja moderniseerumispraktikates endas, mille üheks lihtsaks väljenduseks on arengu mõistmine makromajanduslikes terminites. See sümboolne sugulus kujundab arengu keskme ka postsotsialistlikus maailmas.

Lääne seoste raamistik on olnud Ida-Euroopa muutuse tunnetamises ja uurimises, mida üldiselt nähakse kui läände naasmist, oluline (nt Lauristin ja Vihalemm 1997). Isegi kui muutuse tegelikud tulemused on olnud ebaselged, on selle ideaalsed tulemused rangelt ette määratud. Vaidlustamata eesmärkide poole liikumine on neis riikides tähendanud erakordselt kiireid majanduslikke ja poliitilisi muutusi, seda nii „lääne heategijate” kui Ida-Euroopa eliitide silmis, kuid vähemalt viimase ajani on see olnud ka siinsete elanike üldine seisukoht (vt nt ptk 6, Eesti inimarengu aruanne 2008).

Ometi on nende riikide näiv läänelikkus ja edu loonud vastuolu rahvusvahelise abi praktikatega. Ehkki need riigid paigutavad end maailma arenguhierarhias kõrgemale positsioonile, on sealsete arengusekkumiste praktilised mudelid ja rakendused välja töötatud ja läbi proovitud arenguliselt madalamaks peetavas enamusmaailmas. Selliste arenguliste maineerinevuste tõttu, mis endistes sotsialismimaades hästi teada, on see esile kutsunud kohaliku vastupanu või isegi pahameele niisuguste sekkumiste vastu, mida kogetakse ignoreerivat sotsialismijärgsete ühiskondade endi arusaama oma arengutasemest. Samal ajal on välisabi keskendunud pikka aega peamiselt väljaõppele ja ideoloogilisele mõjutamisele, mitte praktilistele käegakatsutavatele saavutustele. See on loonud suhteliselt uurimata dünaamika nende, keda sellised muutused otseselt mõjutavad, ja ülejäänute vahel, kes pole kogu protsessist üldse mingit kasu saanud.

Märkimisväärsele osale Ida-Euroopa rahvastikust on muutuseprotsessid tähendanud sotsiaal-majanduslike olude halvenemist. Selle tagajärjel on paljudes Ida-Euroopa riikides aktiveerunud soov naasta minevikku, mitte läände. Sue Bridgeri ja Frances Pine’i (1998) toimetatud kogumiku autorid joonivad alla just kaotuse olulisuse, millel on silmatorkav võime minevikku uuesti defineerida. Ka Daphne Berdahl (1999) dokumenteerib nostalgiat, mida paljud idaeurooplased tajuvad ootamatu vaesuse ja äkiliselt tekkinud ebavõrdsuskogemuse tagajärjel. Paljud autorid (nt Creed 1995, Hann 1996a) juhivad tähelepanu põhjustele, miks on kohalikud muutuse vastu allergiliseks muutunud. Kui muutuseprotsess on autorita ja kavandamata, tähendab pettumus uues ajastus vajadust leida süüdlased. Selle tagajärjeks on poliitiline või sotsiaalne vastupanu (Creed 1999, Zbierski-Salameh 1999), mis võib kätkeda väga mitmekesiseid väljundeid.

1 Aga vt David Kideckeli (2002) kriitikat ülemineku kui kirjeldava termini hülgamise kohta. [ ↵ ]