Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 15

Selliste seisukohtade sõnastamine on seotud ühe märkimisväärse muutusega sotsiaalteadustes. Nimelt jõuavad 1980ndatel ja 90ndatel sotsiaalteadused paradigmanihkeni, nn lingvistilise pöördeni, mis tõi tähelepanu keskpunkti inimtegevuse diskursiivsed aspektid. Antropoloogide hulgas koorub uus põlvkond poststrukturalistlikust filosoofiast mõjutatud arengukriitikuid. Jonathan Crushi toimetatud kogumik (1995) koondab arengumõtte arheoloogiaid vaatlevaid artikleid, Frederick Cooperi ja Randall Packardi toimetatud teos (1997) lahkab erinevaid arengukontseptsioone nende mitmekesisuses vastandatuna arengukriitikas domineerivale suhtumisele arengumõtte monoliitsusest, Ralph Grillo ja R. L. Stirrat (1997) on kokku kogunud otseselt arengu diskursiivsetele praktikatele keskenduvad etnograafiad. Need teosed tegelevad arengu ning selles peituvate representatsioonide tekstuaalsete ja diskursiivsete aspektidega, aga nagu korralikele postmodernistidele kohane, kutsuvad innukalt üles ka enesekriitilistele epistemoloogilistele analüüsidele. Areng on sellises käsitluses kultuuriline (tõe) diskursus, millel on tähtis roll reaalsuse kujundamises ja defineerimises.

Niisiis tunnistab diskursiivne lähenemine arenguinstitutsioonid abietnograafia andmete allikaks. Institutsioonidel on poliitikad ja praktikad, mida annab etnograafiliselt uurida, vaadeldes dokumente ja seda, kuidas dokumendid ning nendest välja kasvavad poliitikad ja praktikad inimesi mõjutavad. Arengudiskursus peitub tekstides, sõnakasutuses ja retoorikas ning see tuuakse neis etnograafiais päevavalgele. Vaadeldakse ka institutsioonilisi raamistikke, mis arengudiskursustele elujõu annavad.