Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 6

Käesolev raamat vaatleb ühelt poolt Suurbritannia rahalise toe abil korraldatud osalusarengu programmi püüdlusi muuta kaks Kagu-Eesti keskusküla koostoimivaks kogukonnaks ja teiselt poolt inimeste igapäevast kooselu nendes külades. Tegin külades välitööd peamiselt aastatel 2002–2004, kogudes andmeid, mis on aluseks nii külade, programmi kui ka nende kokkupuutepunktide etnograafiale. Minu eesmärk oli ühendada Ida-Euroopa külaetnograafiate traditsioon antropoloogiliste arengu-uuringutega.

Maapiirkondade varane moderniseerumine Eestis on andnud külaelule ja külakogukonnale erilise ajaloolise ja kogemusliku tähenduse. Eesti maaelu maine ja sotsiaal-majanduslike olude halvenemine teise iseseisvuse ajal tõi kaasa maainimeste igapäevase läbikäimise ja vastastikuse sõltuvuse vähenemise, mida võimendasid veelgi nõrgad sugulussuhted. Nõukogudeaegsete kortermajade elanike paratamatu igapäevaelu tiheasustuses kesk harjumatut ja raskesti aktsepteeritavat sotsiaalset ebavõrdsust tekitas vastastikust põlastust ja vihkamist, pani teisi elanikke nägema Teisena ja muutis soovitavaks neist eemaldumise. Külapeod, kultuuriüritused ja muud kogukondlikkuse kujutletud väljendused tugevdasid erinevuskogemust, mitte ei ületanud seda.

Arenguprogramm, mille eesmärk oli muuta neis oludes elavate inimeste suhted kogukondlikuks ja sõbralikuks, panna nad tegutsema ühiste eesmärkide nimel, vallandas külades sündmusi ning avas uurijale perspektiive, mis võimaldasid postsovetlikke külasuhteid paremini mõista. Üritused, mille abil programm püüdis inimesi kokku tuua ja kaasa haarata, vallandasid pingestatud vältimissuhted. Teravdatud taju igasuguse ebavõrdsuse, sh juhitaotluste ja oma senisest positsioonist kõrgemale pürgimise suhtes, tingis selle, et neil, kes programmis juhiks koolitati, oli keeruline eestvõtjaks hakata või teisi esindada, ilma et nende vastu poleks üles näidatud tõrksust.

Samal ajal aitasid kivid, mille otsa programm sellises kontekstis komistas, mõista arenguprogrammide toimimist üldisemalt. Käesolev raamat kirjeldab nn kaasamismüstikat ehk protsessi, milles arenguprogrammidesse haaratud kohalikud kaasajad võtavad omaks programmi elluviijate vaated külasuhete ja soovitud muutuste saavutatavuse kohta. Tekkinud arengukogukond, mis tõlgendas tegelikkust arendajate vahenditega, tugevdas kaasajate usku programmis väljendatud arengusse, ent ühtlasi muutis nii nemad kui ka ülejäänud programmi haaratud inimesed võimetuks märkama programmi probleeme. Programmis kasutati nn osalevat raamistikku, mis tänu oma edukusele muutis arengukogukonna käsitluse osalejate silmis eriti veenvaks, kuid võimaldas ka veeretada vastutuse ettevõtmise edu eest kohalike õlgadele. See lubas seletada programmi ebaõnnestumisi kohalike võimetuse või sobimatusega oma positsiooniga, ja seda nii programmi haldajate kui ka ideid rakendada püüdvate kohalike poolt.