Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 16

Antropoloogia on ajaloo jooksul pühendanud arvestatava osa oma analüütilisest energiast arendajate eest varjul olevate külade jälgimisele. Arenguantropoloogia on oma varastes vormides alustanud just väljast tulevate protsesside mõju vaatlemisest küladele ja jõudnud arenguinstitutsioonide uurimiseni, pöörates tähelepanu institutsioonidele ja neid iseloomustavatele arengudiskursustele. Enamasti on kaks keskkonda jäänud antropoloogi enda füüsilise paiknemise tõttu lahutatuks ja välitööga ühendamatuks. Nii on aga antropoloogi eest sageli jäänud varjule arenguprotsess kui tervik ja vaatluse all on arengutööstuse (sageli negatiivsed) mõjud, kuid mitte see, miks see struktuur toimib nii, nagu ta toimib, ning miks ja kuidas ta kohalikud endasse haarab või missuguseid koalitsioone moodustatakse arenguprogrammide kohalikule maastikule sisenedes. Piiratud vaade viib ka arengu müstifitseerimiseni: ühelt poolt jääb arengust mulje kui automaatsest, isegi ilma näota jõust, millega arendatavad vastamisi sattuvad. Nende elu kirjeldatakse millegi ebatavalise taustal, seda aga ei suuda uurija sulg maalida samasuguse detailitäpsusega kui vaadeldavaid külaelanikke esiplaanil. Arenguorganisatsioon tegutseb kui institutsiooniline, sageli ülivõimas jõud, mis mõjutab inimesi, keda antropoloog uurib. Selline jõud on peaasjalikult kohalike kontrolli alt väljas.

Teisalt vaadeldakse diskursiivse meetodi kaudu arenguinstitutsioone, et arengutööstust ennast dekonstrueerida – kuid kuna selle puhul vaadeldakse programme paberimajanduse, mitte inimeste kaudu, kes selle kokku on kirjutanud ja seda kasutavad, jääb analüüsimata ka nende institutsiooniline kontekst ja osalejate positsioon. Ei radikaalne kriitika ega diskursiivne analüüs ei ole võimaldanud mõista seda dünaamikat, mis muudab arenguplaanide idealismi nii veenvaks, et reaalsed tagajärjed võimalik et enamikule osalistele märkamata jäävad. See ei seleta etnograafilise detailsusega, mis on arengujanu põhjuseks, ega lahka neid mehhanisme, mis hoolimata ebaõnnestumistest hoiavad alal tegijate indu ja arenguideoloogiat, muudavad nii eduka arengu kui ka selle puudumise enesekuvandi osaks (Gupta 1998), varjavad edukalt arengu kosmoloogilisust ehk ähmastavad tõsiasja, et areng toimib kui religioon (van Ufford jt 2003), ja omistavad läbikukkumised protsessidele väljaspool arengut kui ideaali ja selle praktikaid. Selleks on tarvis arenguprotsessi analüüsida viisil, mis suudab vaadelda nii institutsioonilisi praktikaid, kohalikke olusid kui ka nende kahe puutepunkte.

Viimase viie aasta jooksul on hakanud esile tõusma analüüsid, mis vaatlevad, kuidas arenguskeemid toimivad kohalike ja projektitöötajate koostöö ja kompromisside kaudu. David Mosse (2005, 2006), Lewis ja Mosse (2006), Olivier de Sardan (2005) ja Li (2007) vaatlevad varasemast tunduvalt hoolikamalt arendajaid endid kui etnograafilisi subjekte, aga ka kohalike arendatavate ja rahastajate vahendajaid ning ka konteksti, milles need vahendajad tegutsevad nii suhtluses organisatsiooni kui omaenda ühiskonnaga.

Mosse teos „Cultivating development” (2005) on niisuguse lähenemise suurepärane näide. Ta vaatleb arenguorganisatsioone kui tõlgenduskogukondi (interpretative communities) ning suhteid ja protsesse rahastavate organisatsioonide kokkupuudetes teiste arenguprotsessi osaliste ja laiema kontekstiga. Säärane etnograafia osutab, et me ei saa arengu- ja abimaailma jagada „abistajaiks ja abistatavateks, ohvriteks ja ründajateks, domineerijateks ja allasurututeks või teadusliku ja kohaliku teadmise kokkusobitamatuteks ratsionaalsusteks” (Mosse 2006). Ka selgelt väljendatud ideede ja arengutehnoloogiate varju peidetud tegevused on enamasti udusevõitu ja ebakindlad (van Ufford ja van den Berg 2005) ning kellegi eelisseisund ei ole mingite eesmärkide saavutamisel ja oma tahte läbisurumisel ilmtingimata üheselt paika pandud. Li (2007, 2010) vastab küsimusele, mis see on, mis tekitab arendatavate hulgas „edenemistahte”, ja vaatleb seda pikaajalises perspektiivis, osutades, kuidas võim arendada ei tule ühest allikast ega kanna üheülbalisi tagajärgi. Võim peitub ka arenguihaluses, mis loodud palju laiemate ja ajalooliste protsesside koosmõjus konkreetsete programmidega, ning kohalike ja arendajate etteaimamatutes vastastikustes mõjudes. Võimul on igavesti käest libisevad asupaigad, muu hulgas võib see peituda näivas või tegelikus suhtes vabadusse, valikuvabadusse, autonoomiasse, omavastutusse, nagu osutab Nikolas Rose (nt 1999) neoliberaalse poliitilise mõtte arenguid analüüsides. Niisugune tundlik ja nüansirikas vaade arenguprotsessile on võimalik vaid uurides arengut mitmekülgsemalt, kui seda siiani on tehtud, ja vaadeldes paralleelselt arenguprotsessi eri osades tegutsejaid.