Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 8

Ühel pimedal talveõhtul erakordselt lumerikkal 2002. aastal rabelesin läbi põlvesügavuse, koorikuga kaetud lume kortermajade poole küla idaservas. Paadunud linnaelanikul on raske mõista, kui pime on üks põhjamaine kuuta öö: vaid lume valevus aitas ähmaselt aimata hoonete piirjooni ja puid-põõsaid ning vältida neile otsa koperdamist. Suurte kortermajade juures olid küll mõned tänavalambid, aga ülejäänud küla veetis talve pilkases pimeduses.

Ühe väiksema maja nurgal ei suutnud mu silm enam teed seletada. Eri suundadesse osutavaist jalajälgedest olid moodustunud sügavad teravaservalised lumekraatrid. Kui peaaegu ninali lennates lumes turnisin, olles suuna täiesti kaotanud, nägin korraga enda poole liikumas taskulambiga inimest. Lambi valgusvihus vaevaliselt komberdades särasin tulijale tänulikult vastu, olles kindel, et ta mu lootusetut seisu näeb ja mulle õige raja kätte juhatab. Avasin juba suu, et teda tänada – kui hetkekski peatumata pühkisid minust mööda nii valgus kui selle kandja. Ei ainsatki heli peale lume krudina, ei väiksematki abivalmit liigutust, et lumes müttajat aidata. Mitte midagi. Üksi pimeduses seistes olin keeletu. Täielik ükskõiksus, millega üks külaelanik kohtles teist selle sekundi murdosa pikkuse kohtumise käigus, hämmastas ja kohutas mind sügavalt ning muutis mu igapäevases suhtlemises kaaselanikega väga ettevaatlikuks. Ent sama ajal võttis see tabavalt kokku emotsioonid, mida nii minus kui ka paljudes teistes sotsialismijärgsete keskuskülade elanikes tekitas elu väikeses tihedalt asustatud keskuskülas võõraste keskel.

Sellisesse keskkonda saabus 2000. aastal välismaise raha toel elluviidav arenguprogramm, mille eesmärk oli inimesi kokku tuues ja nendes kogukonnavaimu ergutades (taas)luua külaelu. Olgugi „olemuselt vaidlustatav termin” (Gallie 1956, Shore ja Wright 1997: 19 kaudu), kasutatakse kogukonda tavaliselt katusterminina, mis tähistab territooriumi ja huvide või teatud kuuluvuse alusel kujunenud omavahel suhtlevaid rühmi. Eeldatavasti seob see inimesi mingi ühise joone kaudu ning pakub emotsionaalset ühtsusja turvatunnet. Kuna arusaamad selle kohta, mis võib niisuguseks ühisjooneks olla, on väga erinevad, siis pruugitakse ka kogukonna terminit väga erinevates kontekstides. Sotsiaalteadustes, eriti antropoloogias, on see sageli kasutusel külade puhul, millest eeldatakse, et need pakuvad keskkonnana ühtaegu nii territoriaalset või sotsiaal-institutsioonilist kui ka emotsionaalset ühtsust.

Eesti ajalooline taust (esimene ja teine peatükk), sotsiaal-majanduslik reaalsus (kolmas peatükk) ning spetsiifiline normatiivne ja ideoloogiline terminikasutus arengu kontekstis (neljas peatükk) osutavad keskkonnale, milles kogukonna kui analüütilise kategooria kasutamine on eriti probleemne, andes põhjust kahelda termini kasulikkuses üldse. Eesti kogukond on lähedane saksa Gemeinschaft ’ile ja kannab sellisena kuuluvuse ja ühtsuse tunnet. Eesti sõnavaras viitab kogukond ühendatud eneseteadlikule rühmale, kel on enam-vähem ühised eesmärgid. Tegu on teatud määral ka huvirühmaga, sageli vähemusrühmaga. Sellist kogukonda on võimalik luua nii tundmustes ja kujutlustes diasporaalikus kaugkeskkonnas (nt eesti kogukond Kanadas) kui ka kohalikus kontekstis (vt ka teist peatükki). Selline kasutus eeldab teatavat kogukondlikku identiteeti ja kuuluvuse tunnet. Hiljuti on kogukond omandanud katustermini staatuse, mis hõlmab kõike kohalikku, mille all peetakse enamasti silmas maaelulist. Minu uurimuse konteksti tõttu on hädavajalik sellist eeldust analüüsida, et mõista uuritud külade ja arenguprogrammi kokkupuuteid. Analüüsi eesmärgiks on kokkupuuteid ja nende tagajärgi kirjeldada ning arendusprotsessi kontekstualiseerida ja seletada.

Käesolev raamat vaatleb maal toimivate kogukondlike seoste ajaloolist tausta, keskuskülade sotsiaal-majanduslikke olusid ja nendes kontekstides tekkinud sotsiaalseid suhteid; seda, kuidas sotsialismijärgsed muutused mõjutasid külaelanike staatust, igapäevaelu strateegiaid ja isiklikke suhteid; kuidas see sotsiaalne kontekst mõjutas välist sekkumist, mille eesmärk oli ühiselu edendada, ja missugused olid selle sekkumise tagajärjed. Kahe etnograafilise objekti – kohaliku tegelikkuse ja välisraha eest korraldatud maaelu arenguprogrammi – vastasmõju aitas mõlema olemust mõista märksa paremini, kui see oleks olnud võimalik neid eraldi vaadeldes. Ühest küljest avasid programmi tagajärjel kujunenud üritused ja programmis koolitust saanud inimeste kohalolu külasuhteid sellisel moel, mida uurija poleks suutnud märgata igapäevaatmosfääris, ilma väljakutseta muuta külaelu ühtsemaks. Teisalt olid just keskuskülad programmile suur komistuskivi, mis aitas märgata rida olulisi protsesse ja probleeme mitmes hajakülas – tõrgeteta kulgenud arenguprogrammis oleksid need tähelepanuta jäänud.

Selliste uurimissubjektide tõttu on uuringu teoreetilisteks lähtekohtadeks kaks antropoloogia alldistsipliini: arenguantropoloogia, mis on suurel määral keskendunud kolonialismijärgsele maailmale, ja endiste sotsialismimaade antropoloogia. Nii kolonialismi- kui ka kommunismijärgne maailm kinnitas esialgu kirglikult lääne kapitalismi toimivust, rahvusriikide eelistatavust amorfsete hõimuühiskondade või rahvaste konglomeraatide ees, ratsionaalse, kuid samas täitmatu homo oeconomicus ’e universaalsust. Siiski erineb Ida-Euroopa muutustele pühendatud tähelepanu silmatorkavalt sellest, mis on pälvinud huvi enamusmaailma^[1.]arengu puhul. Juba traditsiooniliselt käsitletakse Euroopa tagamaid kaunis eurotsentrilise veendumuse järgi, et Euroopa kultuuri mõjuväljas kujunenud rahvad ja riigid on oma olemuselt sarnasemad nn tsiviliseeritud, arenenud maailmaga kui säärase mõjuta kujunenud ühiskonnad. Ei erinevused tehnoloogias, ühiskonna poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus struktuuris ega moraalsetes arusaamades, isegi mitte säärased ajaloolised uperpallid nagu kommunistliku režiimi osaks saamine ei paigutanud Ida-Euroopat kultuuriliselt võõraste ühiskondade hulka. Nagu osutab Michał Buchowski (2007), olid esimesed lääne emissarid Nõukogude alal politoloogid, sest eeskätt nähti neis piirkondades poliitilise režiimi erinevust.

Postkolonialism kui filosoofiavool kujunes kapitalismi vastu siiski selgelt kriitiliseks; postkommunismi uuringud – sotsiaalteooria, mis kasvas välja küll sarnast arenguideoloogiat hõlmanud, kuid ometi üpris erineva poliitmajandusliku režiimi varemetelt – ei võtnud aga kunagi sellist kriitilist filosoofilist vormi, kuna suuremalt jaolt kukkus kritiseeritav kord kolinal kokku. Siiski iseloomustab kahte posti ehk järelajastut nii puhtpraktilises kui ka ideoloogilises mõttes üks ühine joon. Mõlemat on saatnud arengutööstuse – arenguabiga tegelevate institutsioonide, praktikate, ideoloogiate ja tagajärgede keeruka terviku – pikad varjud ja raskused arengutööstuse asjus kriitiliste seisukohtade formuleerimisel.

Arenguanalüüsi kriitilisemad vormid on kujunenud pigem sotsiaalteaduste äärealadel, mitte niivõrd majandus- või poliitikateaduses. Antropoloogias on arenguanalüüs aga püsinud pigem endiste imperiaalsete kolooniate piirides, seevastu sotsialismijärgsete ühiskondade arengut on antropoloogid jälginud peamiselt transformatsiooni ja üldisemate muutuste, mitte niivõrd arengutööstuse toimimist jälgivas võtmes. Arenguantropoloogilisi – arengutööstuse tegevuse, vastasmõjude ja tagajärgede vastu huvi tundvaid – uurimusi on selles piirkonnas üldisemate muutuste lahkamise kõrval vähe: nimetada võib Deema Kaneffi (1995), Louise Perrotta (1995, 1998), Steven Sampsoni (1996), Deniz Kandiyoti (1996), Gerald Creedi ja Janine Wedeli (1997), Wedeli (1998), Marta Bruno (1998), Cynthia Werneri (2000), Ruth Mandeli (2002), Armine Ishkaniani (2000, 2004) ja Melissa Caldwelli (2004) töid. Need autorid kirjeldavad sotsialismijärgsete ühiskondade kokkupuudet arengutööstusega, keskendudes nii arenguinstitutsioonide toimemehhanismidele kui ka kohalikele, kes sellistesse institutsioonidesse haaratud on, näiteks arendajate esindajate või otseste rahasaajatena. Enamasti ei ole aga sellised uurimused paigutatud etnograafiliselt laiemasse kohalikku konteksti, mis annaks aimu, kuidas arengupingutusi kohalikul tasandil vastu võetakse ning millised suhted tekivad nende kohalikega, kes arengustruktuuridesse ei kuulu ja sealt raha ei saa.

Minu eesmärk ongi see etnograafiline tühik täita ning ehitada sild antropoloogilise arenguplaneerimise ja Ida-Euroopa maaelanikkonna uurimuste vahele.^[2.]Kombineerides ühelt poolt Ida-Euroopa maaelu ja talurahvauuringuid ning detailseid postsotsialismi etnograafiaid, nt Edit Fél ja Tamás Hofer (1969), Chris Hann (1980, 1985, 1996b), Peter Bell (1984), Frances Pine (1987), Martha Lampland (1995), Gerald Creed (1998), Caroline Humphrey (1999) ja Katherine Verdery (2003), ja teiselt poolt antropoloogilisi arengu-uuringuid, saab arengutööstuses osalejate vastastikusest mõjust põhjaliku ülevaate. Ida-Euroopa arengupraktikaid ja nendega kaasnenut peakski saama edukalt analüüsida, kui kasutada kaht lähenemisnurka: (1) nende seisukohta, kes on haaratud arenguprotsessi ja taotlevad sellega positiivseid muutusi või usuvad neisse, ning (2) nende vaadet, kelle igapäevaelu mõjutavad arenguinstitutsioonide või sotsialismijärgsete raputuste tekitatud muutused.

Allpool tutvustan lühidalt arengu probleemistikku antropoloogias, keskendudes ülevaatele arenguantropoloogiast kui Eestis päris tundmatust alldistsipliinist, kuid puudutades põgusalt ka asjassepuutuvaid teooriaid postsotsialismi antropoloogias. Vaatlen distsipliinide kokkupuutepunkte ning kirjeldan uurimuse metodoloogilisi vahendeid, mille abil uurisin näidet, kus see kokkupuude praktiliselt teoks sai. Peatüki lõpus võtan raamatu sisu lühidalt kokku.

1 Enamusmaailm – praktiliselt ja poliitiliselt kasutuks muutunud Kolmanda Maailma ja poliitiliselt mõneti ebakorrektse arengumaade asemel lääneriikide endiste kolooniate kohta kasutusele võetud termin, mis hõlmab suuremat osa maailmast. [ ↵ ]

2 Vt Jan Pieterse (2000) üleskutset tuua kokku arengudiskursus ja tõeline, tegelikult eksisteeriv areng. [ ↵ ]