Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 17

Kui vahendajate – arengu tõlgendajate, värbajate ja värvatute – vaatlemine arenguantropoloogias eneses on üsna värske trend, siis huvitaval kombel on arengu uurimises Ida-Euroopas olnud esiplaanil just vahendajad. Arengut ongi seal vaadeldud peaaegu ainult vahendajate kaudu (nt Wedel 1998, Sampson 1996, 2002a, Mandel 2002), peamiselt arenguorganisatsioonide kohalike esindajate kaudu. Sotsialismijärgsete piirkondade ja arenguga seostuvad mõned laiemad teemad, mida tuleb käesoleva uurimuse eesmärkide ja ülesehituse mõistmiseks eraldi käsitleda.

Esiteks võimaldab arengu vaatlemine selles regioonis eredamalt välja joonistada arengu ja muutuse erinevuse, mis on siinses uurimuses oluline. Teiseks erineb Ida-Euroopa suhe arengusse märkimisväärselt arengusuhtest, mida kirjeldavad dekoloniseeritud Aasiat, Aafrikat ja Ladina-Ameerikat käsitlevad teosed, seda nii kohaliku, sh rahvusliku identiteedi kui ka suhte poolest lääne ideaali, selle saavutatavusse ja ihaldatavusse. Kolmandaks on Ida-Euroopas kogukond erilises positsioonis Nõukogude tausta tõttu, mida võimaldab eriti selgelt problemiseerida ühelt poolt nüüdisaegne arengu-uurimise kontekst ja teisalt spetsiifilised tingimused, mis iseloomustavad Eesti maapiirkondi. Käesolevas uurimuses, mille keskmes on just kogukonna areng, on see kontekst oluline.

Vajadus näha arengut komplekssete vastastikuste suhete tagajärje, mitte arendajate/arendatavate, arenguorganisatsioonide ja kogukondade must-valge võimuskeemina osutab nüüdisaegse arenguantropoloogia üldisemale väärtusele mis tahes ühiskonna uurimises ja joonistab välja käesoleva uurimuse põhjenduse.