Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 20

Ida-Euroopa antropoloogilised uurimused on plaanimata ja autorita muutuseprotsessi uurinud peamiselt eri n-ö kogukondade – töökollektiivide, külade, linnade, etniliste rühmade – kaudu. Antropoloogid on kogukonna termini kasutamisel muutunud üsna ettevaatlikuks. Sellest annavad tunnistust näiteks nii Anthony Cohen (1985: 1), kes nendib, et igapäevakõnes julgelt kasutatav termin tekitab sotsiaalteaduslikku diskursusesse impordituna tõsiseid tõrkeid, kui ka Vered Amiti ja Nigel Rapporti kogumiku (2002) pealkiri „The trouble with community” või Amiti (2002) kogumik „Conceptualising community”. Kõik need teosed problemiseerivad kogukonna kui termini salakavalat epistemoloogilist paljutõotavust, mida usaldades on põlvkondade viisi antropolooge teinud välitöid külades ja kogukonnana defineeritud inimrühmades.

Kui antropoloogia üldisemalt on hakanud kogukonna mõistesse suhtuma kahtlustavalt, siis Ida-Euroopa uuringutes on sotsialismijärgne kogukond jäänud praeguseni huvi keskmesse ja selle all peetakse silmas tihedalt seotud sotsiaalseid rühmi. Ilmselt on püsiva huvi põhjuseks üks omapära, mis selle regiooni uurimist on iseloomustanud: muutuse ja ebakindluse terav teadvustamine. Bunce ja Csanádi (1993) leiavad, et regionaalsed uuringud peaksid keskenduma sellele, kuidas raputavate muutuste keskel elavad inimesed vastavad koondumisega muutustele ja uuele olukorrale, muutuste laiematele mõjudele ja tagajärgedele, eriti uue ühiskondliku struktuuri, kultuuri ja stabiilsuse kujunemisele. Burawoy ja Verdery (1999) kogumik rõhutab regioonis toimunud muutuste etteaimamatust; Bridgeri ja Pine’i (1998) kogumiku autorid vaatlevad mitmesuguseid toimetulekustrateegiaid sotsialismijärgse ebakindluse kontekstis, arvestades hoolikalt nii kohaliku ajaloo, kogemuse kui ka mäluga (Pine ja Bridger 1998: 2), mida paljud teised muutusest kõnelevad suured narratiivid ei oska arvesse võtta.

Selline rõhuasetus ebakindlusele ja muutusele toob esiplaanile kogukonna kui aktiivse tegutsejata muutustele reageeriva ja sotsiaalset elu ümber organiseeriva üksuse. Selline ühik aitab luua ka etnograafilist reaalsust tingimustes, kus uuritav objekt kipub pidevalt muutuvates tingimustes käest libisema. Kogukonna mõiste on niisiis toetuspinnaks nii uurijale kui ka uuritavatele, aidates neid läbi muutusteperioodi. Paindlik homo soveticus (Morawska 1999) või pigem homo postsoveticus