Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 9

Arengust räägitakse tavapäraselt eelkõige loodusliku, tsüklilise arengu ehk sünni, kasvamise ja muutumise kontekstis. Nüüdisaegses maailmas on aga selle kõrval tähtsaks muutunud sotsiaal-poliitiline ja majanduslik kontekst, milles arengut käsitletakse enamasti tahtlikult suunatud, lineaarse protsessina, kus järgmine vorm ei naase mitte varasema juurde, korrates sünni ja surma, lagunemise ja kao protsessi, vaid liigub ühelt tehniliselt, organisatsiooniliselt vms astmelt aiva edasi. Näiteks sõnastab riik arengupoliitika, tulevikueesmärgid, soovitavad tagajärjed ja strateegiad, millega nendeni jõuda, ning allutab tegevuse sellistele eesmärkidele, korrastab ja ratsionaliseerib selle nimel ühiskonna ressursse, haldus- ja rahvuspiire jms. Niisiis iseloomustab seda arengukäsitlust kavatsuslikkus.

Arenguantropoloogia subjektiks ei ole aga mitte pelgalt juhitav, kavatsuslik elu edendamine ja arendamine ükskõik kus. Arenguantropoloogia vaatleb üht väga keskset arendamise aspekti, millele enamikus muudes kontekstides tähelepanu ei pöörata. Selleks on kavatsuslikkuse suunatus võimul olijatelt võimu subjektidele. Kuigi niisugune suund võib iseloomustada igasuguseid plaane ja projekte millegi edendamiseks ja parandamiseks ühiskonnas, on parteiline lubadus parandada poliitika „läbipaistvust” fundamentaalselt erinev plaanist parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades või kavast edendada elanikkonna tervist. Iseloomulik on sellistel puhkudel teiste elu arendamine, mis nõuab võimu rakendamist, kirjutab ette konkreetseid lahendusi, meetmeid, eesmärke ja praktikaid, millesse arendatavad harva – kui üldse – panustada saavad.

Antropoloogia on klassikaliselt teadus Teisest – teisest kultuurist, ühiskonnast, veidi hilisemates vormides rühmadest ühiskonnas, mida nähakse mingis aspektis Teistena: vaestest, kodututest, subkultuuridest, etnilistest vähemustest, migrantidest jne. Arenguantropoloogia kui antropoloogia allharu uurib peamiselt (1) lääne kultuurist (selle kõige üldisemas ja amorfsemas tähenduses) väljapoole – Teisele – suunatud arendamise praktikaid, ideoloogiaid ja institutsioone ning (2) nende praktikate, ideoloogiate ja institutsioonide mõju inimrühmadele, keda – või kelle elu mingeid aspekte – hindavad arendajad ebapiisavalt arenenuks võrreldes „arenenumate” ühiskondade või rühmadega ja kelle suhtes neil on mingi voli muutusi esile kutsuda.

Arendamise pikk ajalugu enamusmaailmas on viinud selleni, et arenguabi on mõne riigi rahvatulu üks peamisi allikaid. Näiteks Malis moodustab välisabi kolmandiku riigieelarvest, Ugandasse voolab igal aastal välisabina keskmiselt miljard dollarit. „Abi” on sellistes maades kohal arenguinstitutsioonide peakorterite ja abispetsialistide silmatorkavate maasturite näol. Hoolimata lõputust rahast ja tegevustest, mis arendamisse on kanaliseeritud, kirjeldatakse neid riike endiselt kui häda ja viletsuse kantse. Ometi jätkub arendustegevus endise hooga – olgugi et väljakutseid sellele on hakanud esitama aina enam vastuliikumisi rohelistest ja kapitalismivastastest fundamentalistliku islamini. Kuidas aga sai arengu kontseptsioon selliseks liikumapanevaks jõuks?

Koloniaalajastu ja maadeavastuste algus seadis lääne inimese vastamisi senitundmatu inimliku ja ühiskondliku mitmekesisusega. Theodor Shanini (1997) arvates võib jumala loodud olendite eluviiside hämmastava paljuse kõige võimsamaks ja kestvamaks põhjenduseks pidada progressiideed. Progressiidee järgi on kõik ühiskonnad pideval arenguteel vaesusest, barbaarsusest, despotismist ja ignorantsusest tsivilisatsiooni, demokraatia ja ratsionaalsuse poole, halvast paremale, arutusest tarkusele. Kuigi idee ise kuulus juba varasest valgustusajastust paljude filosoofide mõttearsenali, võimaldas niisuguseid seisukohti arenguteemaga otseselt siduda evolutsiooniteooria levik. Polügenism, mis selgitas 19. sajandil igati aktsepteeritaval moel inimerinevusi rassilistena ja kuulutas need sellistena liigierinevusteks, andis evolutsionismi mõjul maad ka piibliõpetusega sobituvale monogenismile, mille järgi on inimkond üks tervik. Eripärasid selles tervikus hakkasid evolutsionistlikest vaadetest mõjutatud teadlased, sh varased antropoloogid, seletama arenguga. Hoolimata darvinismi ja sotsiaalse evolutsionismi radikaalsetest erinevustest, nagu märgib Gilbert Rist (2002: 42), saavutas evolutsionism ühiskondadele rakendatuna teadusliku usutavuse just semantilise sarnasuse tõttu darvinismiga.

„1. Teoreetilisel tasandil võis sotsiaalevolutsionism lepitada ühiskondlikku mitmekesisust inimrassi ühtsuse ideega. See näiv austus kultuuriliste identiteetide vastu oli siiski pettus, kuna „riik, mis oli tööstuslikult arenenum, näitas arenematumatele nende oma tuleviku kuvandit”. See järeldus likvideeris mis tahes iseäralikkuse: enam ei nähtud, vaid ainult võrreldi. […] Usk ühiskondade loomulikku ja vältimatusse „arengusse” takistas nende arvestamist sellena, mis nad olid, omaenda iseärasustega. Selle asemel hinnati neid vastavalt lääne verstapostidele.

2. Poliitilisel tasandil võimaldas sotsiaalne evolutsionism õigustada uut kolonisatsioonilainet (eriti Aafrikasse, Madagaskarile ja Indo-Hiinasse), mis iseloomustas 19. sajandi lõppu. Ennast ajaloo teenäitajaks kuulutades oli läänel võimalik kohaldada kolonisatsiooni helde ettevõtmisena rohkem või vähem „tagurlike” ühiskondade „aitamiseks” nende teel tsivilisatsiooni poole. Usk ühisesse „inimloomusesse” (mis tähendas ka usku ühisesse „sotsiaalsesse loomusesse”) tähendas, et lääs võis kuulutada nende riikidega de facto solidaarsust, mis pidi koloniaalsekkumise väidetava kasu ilmseks muutma.” (Rist 2002: 42–43)

Selline mõtteviis kujunes kõrvu ja vastastikustes suhetes kolonialismiga – uue ja seninähtamatult kiire, laiaulatusliku ja põhjani tungiva muutusega, nii koloniseeritavate kui ka koloniseerijate seisukohalt pöördumatu protsessiga (Asad 2002: 133). Nagu märgivad paljud nähtuse analüütikud, nt Homi Bhabha (1995), Albert Memmi (1965), Bill Ashcroft jt (1989), mõjutab kolonialism koloniseerijat samavõrd kui koloniseeritavat. Kui siinkohal sellest protsessist vaid üks aspekt esile tuua, siis on äärmiselt olulise mõjuga enese nägemine koloniseerimise edu valguses. Nagu osutab Memmi (1965: xii), peab ka vaeseim koloniseerija (st koloniseeriva rahva liige) end koloniseerituist ülemaks.

Koloniseerimine kui tõend lääne kultuuri ülimuslikkusest ja ideoloogia, mis kirjeldas koloniseerijate tegevust tsiviliseeriva missioonina, muutis progressiidee ajapikku tavamõtlemise osaks. Sellisena muutus ta kahtluste vastu ka üsna tundetuks. Vaheldusid terminid (progress, moderniseerumine, areng, kasv jne) ning arenguidee rakendamisega kaasnevad õigustused (tsiviliseeriv missioon, majanduslik tõhusus, sõbralik abinõuanne), kuid kolonisaatorrahvaste (ja endiste kolonisaatorite) õigus rakendada oma praktikaid koloniseeritute (ja endiste koloniseeritute) hulgas jäi samaks. Progressiidee mõju oli mitmekordne: see oli nii üldine orientatsioonivahend kui ka võimas mobiliseerimismeetod ja ideoloogia. Pärast Teist maailmasõda ja dekoloniseerimisprotsessi andis progressiidee endistele kolonistidele „arendajate” õilsa rolli uute riikide majanduse korraldajana.

Sellest ajast on arendusprotsessid tegelenud kahe põhilise teemaga: ühelt poolt majanduskasvu, teisalt vaesuse vähendamisega (vt ka Bernstein 2005). Nüüdisaegne arengudiskursus ja arengu-uurimused kui distsipliin kujunesidki välja pärast Teist maailmasõda. Tollest ajast pärineb „alaarenenud” (underdeveloped) riikide kontseptsioon, mis jagab maailma arendajaiks ja arendatavaiks. Sellise joondumise alguseks peetakse Harry Trumani inauguratsioonikõnet 1949. aastal: „Me peame algatama uue julge programmi, et võimaldada oma teadussaavutusi ja tööstusprogressi tulemusi kasutada alaarenenud piirkondade edendamiseks ja kasvuks. Üle poole inimkonnast elab masendavates oludes. Neil pole piisavalt süüa. Neid piinavad haigused. Nende majanduselu on algeline ja stagneerunud. Nende vaesus on takistus ja oht nii neile kui ka rikkamatele piirkondadele” (Truman 1949, Rist 2002: 71–72 kaudu).

Kolonialismi lõppedes peeti „alaarenenud” maailma moraalseks kohustuseks püüda järgida arenenud maailma arengumudelit, ja seda olenemata rahvuslikest ja regionaalsetest eripäradest, lähtepunktist, ressurssidest, kultuurilisest ja ideoloogilisest orientatsioonist. Niisugused riigid peavad säärase arengukäsitluse kohaselt koondama oma jõud selleks, et arenenud riikidele mingite näitajate poolest järele jõuda. Areng tähendab sel juhul ühelt poolt kapitalistliku ekspansiooniga kaasnenud protsesse (sh läänes leiutatud ja välja töötatud tehnoloogia, ent ka globaalses majandusruumis toimuvate ümberkorralduste omaksvõtt), teisalt aga valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide paremat elu lubavaid meetmeid, mis tõotavad leevendada arenguprotsesside tõttu halvenenud sotsiaal-majanduslikke olusid või terviseprobleeme vms või püüavad parandada selliste teenuste või võimaluste kättesaadavust, mida arenenud riikides peetakse endastmõistetavaiks. Sageli toimub see paralleelselt kohustusega järgida mitmesuguste finantsinstitutsioonide ettekirjutusi, mis pigem nõuavad sääraste teenuste vähendamist (vt ka Hayter 2005).

Arenguajastu alguses 1950ndatel oldi väga optimistlik uute riikide valitsuste suutlikkuse suhtes arenguprotsessi juhtida. Ent sõjajärgne dekoloniseerimine toimus võistluslikus õhkkonnas, sest kõrval oli Nõukogude Liit kui alternatiivne arengumudel. Paljude endiste kolooniate kolonialismivastast võitlust püüti siduda valikuga sotsialismi ja kapitalismi vahel. Nagu osutab Philip McMichael (1998: 31), mõlemal pool külma sõja rindejoont läänes ja idas, aga ka arengumaadesse jäävatel tandritel mobiliseeris poliitiline eliit rahva tõusva elatustaseme ootuse ümber, mis tagab võimule legitiimsuse. Arenguvisioonis domineeris edu sümbolina tööstus ja poliitilise legitiimsuse saavutamiseks oli industrialiseerimine tähtis mõlemale blokile. Loodeti, et elustandardi parandamine ja inimeste tarbimisvajaduste rahuldamine tagab kodanikkonna truuksjäämise toodete pakkumise taga peituvale ideoloogiale ja majandussüsteemile ja seega ka oma valitsusele. Uute riikide rahvaid mõjutas nõudmine materiaalsete olude paranemise järele, aga ka üldisemad demokraatlikud ja rahvusriigi ideed.

Külma sõja alguse praktiliste eesmärkide ja poliitiliste praktikate akadeemiliseks versiooniks sai 1950ndatel moderniseerumisteooria, mille algupära võib leida juba 19. sajandi evolutsionismist ja sotsiaaldarvinistlikest seisukohtadest.