Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 14

Hoolimata mõnest muutusest praktikas teravdus 1980ndatel veelgi arenguantropoloogide pilk arengusekkumiste läbikukkumistele, ehkki kriitikat tehti juba varem (nt Wallman 1969, Barnett 1977). A. F. Robertson (1984: 294) nendib 1980ndateks kujunenud arenguantropoloogiat iseloomustades, et antropoloogid on arenguprogrammides enamasti „patoloogi rollis, kes läbikukkunud projekte lahkavad”. Lewis (2005) nimetab selliseid arenguantropolooge antagonistlikeks vaatlejateks ja osutab, et väheseid neist huvitab see, miks mõned arenguprojektid ka edukaks osutuvad. Polly Hill (1986) analüüsib lääne majandusarengu spetsialistide teoreetilisi eeldusi ja osutab, et ametliku statistika kriitikavaba kasutamine paneb kohalikke olusid, eriti ebavõrdsust, ignoreerima ja viib projektide läbikukkumiseni. Paljud uurimused portreteerivad abitööstuse eesmärkide ja tagajärgede ebakõlasid. Niisuguste etnograafiate peamine järeldus on sarnane Hilli tõdemusega, et arenguinstitutsioonide juhitud arenguprotsess on kultuuriliselt ebakompetentne, kohaliku konteksti asjus pime ja läheneb arengu subjektidele lihtsakoeliste, peaaegu sotsiaaldarvinistlike eeldustega.

Iseseisev kriitikavool kujuneb arenguantropoloogias seoses laiema eriala kolonialistliku pärandi ümberhindamisega (juba osundatud Asad 1973), postkolonialismi kui kriitilise mõttevoolu mõjuga läänemaailma eneseanalüüsile (nt Said 1978), aga ka antropoloogilise refleksivismi intensiivistumisega (nt Marcus ja Fischer (1986) 1999, Clifford ja Marcus 1986). Radikaalselt kriitilised analüütikud tõusevad esile just akadeemilises arenguantropoloogias, samal ajal kui rakendusantropoloogid püüavad osalusarengu ideaale ellu rakendada.

Arturo Escobar (1991) heidab aga rakendusantropoloogidele kinda, väites, et nad toodavad teooriaid, mis sobituvad probleemideta arendajate tüüpilistesse arusaamadesse ühiskondades toimuvate muutuste suuna ja võimalikkuse kohta, ning seega toetavad dominantset ja ekspluateerivat läänekeskset süsteemi. Abstraktsema kriitika kõrval, mida Escobar esindab ka hilisemas sama teema laienduses (Escobar 1995), ilmuvad sel aastakümnel ka olulised etnograafilistel materjalidel põhinevad kogumikud, mis kirjeldavad kriitiliselt arengu mõju ja tagajärgi (nt Hobart 1993, Ferguson 1990, Pottier 1993). Arengu kriitikutena demonstreerivad antropoloogid, kuidas kohalikke teadmisi maha vaikitakse või isegi ekspluateeritakse ja kohalikku reaalsust ignoreeritakse. Kui antropoloogiline sissevaade programmide ellu oleks arengupraktikate osa, ei oleks selline asi võimalik (Pottier 1993). Johan Pottier (1997), Angela Cheater (1999) ning Bill Cooke ja Uma Kothari (2001) esindavad kriitilist vaadet ka arengu antropoloogiliselt tundlikumale versioonile – osalusarengule – ja osutavad, kuidas ka kõige väetimate võimustamisele suunatud arenguprotsessides peituvad suhted, mis on kaldu võimsate poole ja takistavad ideaalide saavutamist.

Niisugune kriitika kujuneb kõrvu nn postarenguideoloogiaga, mis koondab keskkonnateadlasi, antropolooge, majandusteadlasi jne (vt Sachs 1993, Latouche 1993, Escobar 1995, Ferguson 1997, Rahnema ja Bawtree 1997, Pieterse 2000, Rist 2002). Antiarengu, mittekasvu idee (degrowth , décroissance) (Latouche 2009) radikaalsus seisneb üleskutses vabastada inimkond arenguihalusest, mille keskmes on olnud majandusareng ja mille tõttu on maailm jaotatud ebaõiglaselt toimivasse, tuleviku seisukohalt lootusetusse ja keskkonnaohtlikusse arenguhierarhilisse süsteemi. Arengu senine kasvu ja rikastumisega seotud idee tuleb nende kriitikute arvates epistemoloogiliselt ja poliitiliselt dekonstrueerida, et jõuda uue, arengujärgse maailmani.