Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 22

25

Trepikojas seletas ta Grandile, et tema kohus on sündmu-sest teatada, kuid et ta palub politseikomissari ülekuulamist mõne päeva võrra edasi lükata.

„Täna öösel peab keegi tema järele vaatama. Kas tal omak-seid on?“

„Ma ei tunne neid. Aga ma võin ise tema juures istuda.“

Ta raputas pead.

„Teate, ega ma ei saa öelda, et ma teda ennastki tunnen. Aga eks ligimest tule aidata.“

Rieux sihtis masinlikult koridori pimedaid nurki ja küsis Grandilt, kas rotid on nende kvartalist viimseni kadunud. Ametnik ei teadnud selle kohta midagi ütelda. Ta oli küll, jah, sellest loost kuulnud, aga ta ei pööra naabrite kuulujuttudele suuremat tähelepanu.

„Mul on muidki muresid,“ seletas ta.

Aga Rieux sirutas juba käe. Tal oli rutt kojameest vaatama minna ja siis naisele kirja kirjutama hakata.

Õhtuste lehemüüjate hõiked kuulutasid, et rottide inva-sioon on lõppenud. Aga Rieux leidis oma patsiendi kallakil üle voodiserva, üks käsi vastu kõhtu surutud, teine kõri ümber. Kramplike krooksatustega oksendas ta solgipange roosakat supivedelikku. Kui haige oli hulk aega piinelnud, vajus ta lõpuks hingetuna asemele tagasi. Kraadiklaas näitas kolm-kümmend üheksa viis, kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tur-sunud, küljele oli tekkinud kaks tumedat aina laienevat laiku. Ta kaebas sisemisi valusid.

„Kõrvetab sees,“ seletas ta, „kõrvetab sees, sinder.“