Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 31

34

Hotelli restoranis käib söömas väga huvitav perekond. Perekonnapea on pikk ja kõhn, mustas ülikonnas, kõva kraega. Ta pealagi on paljas, kummalgi pool kõrva ääres on aga hall juuksetutt. Pisikesed ümmargused ja kalgid silmad, kitsas nina ja kriipsutaoline suu teevad ta hästi kasvatatud öökulli sarnaseks. Ta jõuab restorani uksele alati esimesena, tõmbub siis kõrvale ja laseb mööda oma naise, kes on nagu tilluke must hiir. Seejärel astub ta ise sisse, tema kannul väike poiss ja tüdruk, kes on riidesse pandud nagu väljaõpetatud koera-kesed. Laua juurde jõudnud, ootab ta, kuni naine istet võtab, istub siis ise, ja nüüd tohivad ka mõlemad kutsikad toolile ronida. Ta teietab oma abikaasat ja lapsi, näägutab esimest vii-sakalt ja tarvitab oma järeltulijatega resoluutset tooni.

„Nicole, te peate ennast äärmiselt tülgastavalt üleval!“

Ja tüdrukul on nutt varuks. Nii just peabki.

Täna hommikul oli poisike rottide pärast kangesti ärevil. Ta tahtis laua ääres ka sõnakese öelda.

„Söögilauas ei räägita rottidest, Philippe. Keelan teil siit-peale seda sõna tarvitada.“

„Isal on õigus,“ kinnitas must hiireke.

Kutsikad pistsid ninad taldrikusse ja öökull tänas abikaasat ükskõikse peanoogutusega.

Sellest ilusast eeskujust hoolimata kõneldakse linnas õige palju rottideloost. Ajakirjandus võttis asja käsile. Kohalike päevasündmuste kroonika, mis tavaliselt on õige kirev, kujutab endast nüüd otsast lõpuni sõjakäiku linnavalitsuse vastu. „Kas meie linnaisad üldse mõistavad hädaohtu, mida toovad kaasa