Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 30

33

oma tähelepanekud sõnadega: „See on tähelepanuväärsus, mis ei seleta mitte kui midagi.“

Ent siin on igaks juhuks Tarrou märkused rottideloo kohta.

„Täna on väike vanake vastasmajas tujust ära. Kasse ei ole. Nad on kõik kadunud, sest lõpnud rotid, keda võib tänaval hulgana leida, on nad elevile ajanud. Minu arvates ei tule kõne allagi, et kassid surnud rotte söövad. Mäletan, et minu omad jälestasid neid. Aga sellegipoolest jahivad nad vististi keldrites ringi ja pisikesel vanamehel on tuju paha. Ta ei ole enam nii hästi kammitud ega nii tragi. Näha on, et ta on rahutu. Ta läks kohe varsti tuppa tagasi, aga enne seda sülitas ta ühe korra tühjale tänavale.

Täna peeti linnas üks tramm kinni, sest sealt leiti lõpnud rott. On teadmata, kuidas ta sinna sattus. Paar-kolm naist läk-sid maha. Rott visati välja. Tramm sõitis edasi.

Hotelli öövaht, kes on usaldusväärne mees, ütles mulle, et tema näeb kõigis neis rottides õnnetuse ettekuulutust. „Kui rotid lahkuvad laevalt…“ Vastasin talle, et laevade kohta on see küll õige, kuid et linnade suhtes pole seda veel iialgi tähele pan-dud. Tema on aga oma veendumuses kindel. Küsisin temalt, millist õnnetust tema arvates oodata võiks. Ta ei teadnud, sest õnnetust ei saa ette näha. Kuid ta ütles, et ei üllatuks, kui see kõik lõpeks maavärisemisega. Tunnistasin, et see on võimalik, ja ta küsis minult, kas see mind rahutuks ei tee.

„Ainuke asi, mis mind huvitab,“ vastasin ma talle, „on leida sisemist rahu.“ Ta mõistis mind täielikult.