Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 24

27

rõõmsam kui muidu. Kogu meie väikesele linnale, mis oli terve nädala elanud sõnastamata mures, tundus see päev nagu uuestisünd. Ka Rieux, kes oli saanud naiselt südantrahustava kirja, läks kergel sammul alla kojamehe juurde. Ja ennäe, pala-vik oligi hommikuks alanenud kolmekümne kaheksale. Haige naeratas talle voodist jõuetult vastu.

„Tal on ju parem, eks ole?“ küsis naine.

„Ootame ära.“

Ent keskpäevaks hüppas palavik korraga jälle neljaküm-nele, haige sonis lakkamatult ja hakkas jälle oksendama. Kaela lümfisõlmed olid kompamisel valulised ja näis, nagu püüaks kojamees kaela nii pikaks venitada kui võimalik. Proua Michel istus voodi jalutsis ja hoidis läbi teki õrnalt haige jalga kinni. Ta vaatas Rieux’le otsa.

„Teate mis,“ ütles arst, „ta tuleb isoleerida ja allutada eri-ravile. Ma helistan haiglasse ja kutsun haigeauto välja.“

Kaks tundi hiljem istusid arst ja proua Michel autos ja kum-mardusid haige kohale. Ta tursunud liimerdavate huulte vahelt kostis lausepudemeid. „Rotid!“ ütles ta. Näojume oli rohekas, huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed. Valu lümfisõlmedes kiskus jäsemed harali, nii et näis, nagu oleks Michel tahtnud oma haigeraamile kaane peale tõmmata või nagu kisuks mingi jõud teda vastupandamatult sügavikku; ta lämbus mingi nägematu raskuse all. Naine nuttis.

„Doktor, kas ei ole siis enam lootust?“

„Ta on surnud,“ ütles Rieux.