Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 34

37

Richard aga leidis ikkagi, et tal „puuduvad volitused“. Ta võis üksnes prefektiga rääkida.

Ent nende jutuajamiste vältel läks ilm halvaks. Päeval pärast kojamehe surma varjas taeva tihe udu. Linna leotasid lühiajalised paduvihmahood ja vihmavalingutele järgnes kõr-vetav kuumuselaine. Meri kaotas oma sügava sina ja oman-das häguse taeva all hõbedase või raudse läike, mis oli silmale valus. Tolle kevade niiske soojus pani taga igatsema suvist päi-keselõõska. Linna, mis lamas nagu teokarp kiltmaal, omamata õiget väljapääsu merele, valdas sünge roidumus. Nende krohvi-tud müüride vahel, tolmunud vaateaknaist ääristatud tänavail, määrdunudkollastes trammivagunites tundsid inimesed end veidi nagu taeva vangidena. Ainult Rieux’ vana patsient sai aju-tiselt oma astmast jagu ja rõõmustas sellise ilma üle.

„Küll küpsetab,“ ütles ta, „see on bronhidele hea.“

Küpsetaski, kuid just nagu palavik. Kogu linn oli palavi-kus, vähemalt ei saanud doktor Rieux sellest muljest lahti, kui ta järgmisel hommikul Faidherbe’i tänavale läks, et viibida Cottardi enesetapukatse juurdlusel. Kuid see mulje näis talle väga rumalana. Ta pidas selle põhjuseks närvilikkust ja oma igapäevaseid muresid ning otsustas, et on tingimata vaja pisut rahulikumalt järele mõelda.

Kui ta kohale jõudis, polnud komissar veel tulnud. Grand ootas trepikojas ning nad otsustasid seniks korterisse minna ja ukse lahti jätta. Linnavalitsuse ametnikul oli kaks õige kesiselt sisustatud tuba. Seal oli vaid heledast puust raamaturiiul paari-kolme sõnastikuga ja must tahvel, millel võis veelgi lugeda