Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 23

26

Korpunud huuled vormisid vaevaga sõnu ja pungis silmad, millega ta arsti vaatas, olid peavalust pisarais. Kojamehe naine silmitses ärevalt Rieux’d, kes ei öelnud sõnagi.

„Doktor, mis asi see on?“ küsis ta.

„See võib olla mis tahes. Praegu ei tea veel midagi kindlat. Kuni õhtuni dieet ja verdpuhastavad vahendid. Palju juua.“

Kojameest vaevaski põletav janu.

Koju jõudnud, helistas Rieux oma ametivennale Richardile, kes oli linna kõige tunnustatumaid arste.

„Ei,“ ütles Richard, „mina ei ole midagi ebatavalist märganud.“

„Kas pole olnud palavikku kohaliku põletiku tunnustega?“

„Jah! Tõesti! Oli kaks juhtumit väga põletikuliste lümfi-sõlmedega.“

„Üle normaalse?“

„Hm!“ ütles Richard. „Normaalne ja ebanormaalne, teate küll…“

Aga õhtul kojamees igatahes juba sonis, hädaldades nelja-kümnekraadilises palavikus rottide pärast. Rieux üritas põle-tiku fiksatsiooni. Tärpentinisüsti kõrvetus pani haige möir-gama: „Ooh! Raiped!“

Lümfisõlmed olid veelgi rohkem tursunud, kompamisel kõvad, otsekui puitunud. Kojamehe naine oli ähmi täis.

„Valvake tema juures,“ ütles arst, „ja kui vaja, kutsuge mind!“

Järgmisel päeval, 30. aprillil, puhus sinise vinetava taeva all juba mahe tuul. See kandis kõige kaugematest äärelinna-dest lillelõhna. Tänavakära tundus tol hommikul valjem ja