Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 27

30

„Camps? Pikk, mustade vuntsidega?“

„Seesama. Ta oli pöörmeseadja.“

„Jah, miks ei tundnud.“

„Tead, ta on surnud.“

„Mis sa räägid! Millal ta suri?“

„Pärast seda rotilugu.“

„Vaata, vaata. Mis tal oli?“

„Ei tea, palavik. Ta oli juba enne nõrga tervisega. Kaenla alla lõid paised. Ei jõudnud haigusele vastu panna.“

„Pealtnäha polnud tal küll midagi viga.“

„Tal olid nõrgad kopsud, aga ise käis veel Orphéoni orkest-ris mängimas. Eks see igavene pasunapuhumine kuluta ini-mese ära.“

„Õige küll,“ kiitis teine tagant, „kui oled haige, ega siis ei maksa ikka pasunat puhuda.“

Pärast neid ülestähendusi esitab Tarrou endale küsimuse, mispärast Camps oli ilmselt iseenda kahjuks ikkagi Orphéoni orkestrisse astunud ning millised sügavamad põhjused olid teda sundinud pühapäevaste rongkäikude pärast eluga riskima.

Seejärel kirjeldab Tarrou nähtava kaasaelamisega stseeni, mis leidis sageli aset vastasmaja rõdul. Tarrou toa aken oli väi-kese põiktänava poole, kus kassid majaseinte varjus tukkusid. Iga päev pärast lõunaoodet, tunnil, mil kogu linn kuumuses suikus, ilmus vastasmaja rõdule pisike vanamees. Ta valged juuksed olid hoolikalt kammitud. Vanake seisis seal sirgena ja tõsisena oma sõjaväelise lõikega riietuses ja meelitas kasse „kiisu-kiisuga“, mis kõlas ühtaegu tagasihoidlikult ja mahedalt.