Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 25

28

Kojamehe surmaga just nagu lõppes halvaendeliste aja-märkide periood ja algas uus, mitmeti raskem etapp, kus esi-algne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Kui meie kaas-kodanikud hiljem seda läbi sõelusid, pidid nad tunnistama, et meie väikene linn oli tollal nende meelest küll viimane koht, mis võis olla välja valitud paigaks, kus rotid päise päeva ajal hulganisti kärvasid ja kojamehed imelikkude haiguste ohvriks langesid. Nad pidid nägema, et nad selles suhtes rängasti eksi-sid, ja olid sunnitud oma senised arusaamad revideerimisele võtma. Kui kõik oleks sellega piirdunud, oleksid vanad har-jumused siiski varsti jälle maad võtnud. Ent nii paljudel meie kaaskodanikest, kes sugugi alati polnud kojamehed ja vaesed, tuli käia sedasama teed, mida mööda oli läinud esimesena härra Michel. Sellest hetkest peale tärkas südameis hirm ja inimesed hakkasid selle sunnil järele mõtlema.

Ometi, enne kui nende uute sündmuste üksikasjadesse süveneda, peab jutustaja tarvilikuks esitada juba kirjelda-tud perioodi kohta teise pealtnägija tunnistuse. Jean Tarrou, kellega lugeja selle jutustuse algul juba tutvus, oli alles paari nädala eest Orani elama asunud ja peatus algusest peale ühes suures kesklinna hotellis. Ta oli nähtavasti üsna jõukas ja elas oma sissetulekuist. Ehkki linn oli temaga vähehaaval harjunud, ei teadnud keegi ütelda, kust ta tuli ja mis eesmärgil. Teda võis kohata kõigis avalikes kohtades. Juba varakevadest peale nähti teda alatihti rannas, kus ta sageli ja ilmse heameelega ujumas käis. Ta oli mõnus mees, ikka naerusuine, ja näis lugu pidavat kõigist mõistlikest lõbudest, ilma neid siiski orjamata.