Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 21

24

Mees ei olnud kukkunud liiga kõrgelt ega liiga järsku – kaela-lülid olid vastu pidanud. Loomulikult kerge lämmatus. Arvata-vasti on vaja teha röntgeniülesvõte. Arst süstis haigele kamprit ja kinnitas, et paari päeva pärast on kõik korras.

„Tänan teid, doktor,“ ütles mees lämbuval häälel.

Rieux küsis Grandilt, kas ta on juba politseijaoskonda tea-tanud. Ametnik kohmetus:

„Oh ei! Ei ole. Ma mõtlesin, et kõige pakilisem on…“

„Arusaadav,“ katkestas teda Rieux. „Ma siis teatan ise.“

Kuid sel hetkel hakkas haige voodis liigutama, ajas end istu-kile ja kinnitas, et ta enesetunne on hea ja et ei ole mõtet kus-kile teatada.

„Rahunege!“ soovitas Rieux. „Uskuge mind, siin ei ole midagi kaubelda, ma pean igal juhul asjast teatama.“

„Aah!“ ägas haige.

Ta vajus jälle seljakile ja hakkas katkendlikult nuuk-suma. Grand, kes oli vuntsi näppides pealt vaadanud, astus voodi äärde.

„Võtke ennast kokku, härra Cottard,“ ütles ta. „Saage asjast aru. Eks doktor pea ju vastutama. Kui teil tuleb äkki jälle nii-sugune tahtmine…“

Aga Cottard kinnitas läbi pisarate, et ta enam kunagi nii-sugust asja ei tee, et see kõik tuli ainult hetkelisest meelte-segadusest ja et ta tahab ainult rahu saada. Rieux kirjutas retsepti.

„Oleme rääkinud,“ ütles ta. „Jätame selle jutu. Ma tulen kahe-kolme päeva pärast vaatama. Aga ärge tehke rumalusi.“