Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 15

Оглавление

18

„Jah,“ vastas Rieux, „aga pikapeale hakkab see närvidele käima.“

„Ainult teatud mõttes, doktor, ainult teatud mõttes. Me lihtsalt pole iialgi midagi sellesarnast näinud. Aga minu arvates on see huvitav, tõepoolest huvitav.“

Tarrou lükkas juuksed käega laubalt tagasi, silmitses uuesti rotti, kes lebas nüüd juba liikumatult, ja ütles siis naeratades:

„Aga lõppude lõpuks, doktor, on see ikkagi kojamehe asi.“

Rieux kohtaski maja ees kojameest, kes seisis välisukse kõr-val seina najale toetudes; tema tavaliselt punetaval näol oli see-kord väsinud ilme.

„Jah, ma tean,“ ütles papi Michel Rieux’le, kes talle oma järjekordsest leiust teatas. „Nüüd on neid juba hulgakaupa. Aga teistes majades on sama lugu.“

Ta näis olevat roidunud ja murelik ning mudis masinliku liigutusega kaela. Rieux päris ta tervise järele. Kojamees ei saa-nud öelda, et ta just otse haige on. Aga ta enesetunne ei olnud suurem asi. Ta pidas selle põhjuseks muret, mis teda vaevas. Ta olevat neist rottidest masendatud, aga küllap ta saab sellest üle, kui nad jälle kaovad.

Ent järgmisel päeval, 18. aprilli hommikul, kui Rieux oma ema jaamast koju tõi, nägi härra Michel veelgi halvem välja. Trepil, keldrist kuni pööninguni, vedeles kümmekond rotti. Naabermajade prüginõud olid neid täis. Rieux’ ema ei üllatu-nud põrmugi seda uudist kuuldes:

„Elus tuleb igasuguseid asju ette,“ leidis ta.

Katk

Подняться наверх