Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 10

Оглавление

13

tõvejälgedest tundus see nägu Rieux’le ikka veel nooruslikuna – võib-olla naeratuse tõttu, mis varjutas kõik muu.

„Kui saad, katsu magama jääda,“ soovitas Rieux. „Põetaja tuleb kell üksteist ja ma saadan su kella kaheteistkümne-sele rongile.“

Ta suudles naise pisut niisket laupa. Naeratus saatis teda kuni ukseni.

Järgmisel päeval, 17. aprillil kell kaheksa hommikul, peatas kojamees doktor Rieux’ ja kurtis, et ulakad on trepikotta too-nud kolm lõpnud rotti. Nähtavasti olid loomad püütud suurte lõksudega, sest laibad olid üleni verised. Kojamees oli tükk aega majalävel passinud, rotid jalgupidi peos, lootes, et süüd-lased end mõne sarkastilise märkusega reedavad. Ent keegi ei näidanud nägu.

„Oodake ainult, küll ma nad ükskord kätte saan!“ lõpetas härra Michel.

Asi hakkas Rieux’d huvitama ja ta otsustas alustada visiite äärelinnast, kus elasid ta kõige vaesemad patsiendid. Jäät-meid koguti seal hoopis hiljem. Tiirutades linnaosa kitsastel tolmustel tänavatel, riivas arsti auto kõnnitee servale seatud prügikaste. Ühel niisugusel tänaval loendas Rieux terve tosina rotilaipu, mis olid visatud aedviljakoorte ja räpaste kalt-sude kuhilatele.

Ta esimene patsient lebas tänavapoolses toas, mida kasutati nii magamis- kui söögitoana. See oli karmi kortsulise näoga eakas hispaanlane. Tema ees tekil seisid kaks potti hernes-tega. Kui arst tuppa astus, oli rauk parajasti seljakile patjadele

Katk

Подняться наверх