Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 19

22

edasi komberdas, käed-jalad harali, nagu hüpiknukk. Vanakest toetas professor, keda Rieux tundis. See oli isa Paneloux, hari-tud ja võitlejavaimuga jesuiit, kellega ta oli mõnel korral kokku puutunud. Isa Paneloux’d hinnati linnas kõrgelt – ka nende hulgas, kes olid usuküsimustes ükskõiksed. Rieux jäi tulijaid ootama. Vana Micheli silmad läikisid ja ta hingas vilinal. Ta olevat ennast halvasti tundnud ja tulnud välja värske õhu kätte. Ent kaela, kaenlaaukudesse ja kubemesse oli löönud nii kibe valu, et vanake oli sunnitud koju tagasi pöörduma ja isa Pane-loux’lt abi paluma.

„Kaelasooned on tursunud,“ seletas ta. „Olen ennast vist ära tõstnud.“

Michel kummardus alla. Arst sirutas käe autoaknast välja ja kompas haige kaela. Naha all oli kõva turse nagu puumuna.

„Heitke voodisse ja pange kraad, tulen teid pärast lõunat vaatama,“ lubas Rieux.

Kui kojamees oli minema läinud, küsis Rieux isa Pane-loux’lt, mida see rottideloost arvab.

„See on vist mingi taud,“ sõnas preester ja ta silmad ümmar-guste prilliklaaside taga naeratasid.

Pärast einet, kui Rieux juba mitmendat korda luges sana-tooriumist saadetud telegrammi, mis teatas ta naise kohale-jõudmisest, helises telefon. Kõneles üks ta endine patsient, linnavalitsuse ametnik. Ta oli pikemat aega kannatanud steno-kardia all, ja kuna ta oli vaene, oli Rieux teda tasuta ravinud.

„Kas mäletate mind?“ küsis ta. „Aga praegu pole tegemist minuga. Palun tulge ruttu, minu naabri juures juhtus midagi.“