Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 6

9

kaasaegsed niisamasugused. Muidugi, tänapäeval oleme harju-nud ülimalt loomulikuks pidama, et inimesed töötavad hom-mikust õhtuni ja raiskavad ülejäänud aja, mis neile elamiseks on antud, kaartidele, kohvikule ja lobisemisele. Aga on linnu ja maid, mille elanikel vahetevahel ärkab aimus millestki muust. Nende eluviisi see enamasti ei muuda, kuid hetkeks tõstab kahtlus ikkagi pead, ja ka see on juba midagi väärt. Oran aga on nähtavasti linn ilma kahtlusteta, tähendab kõigiti moodne linn. Järelikult ei ole ka vajadust lähemalt kirjeldada, millisel moel meil armastatakse. Niinimetatud armastusaktis ahmivad mehed ja naised rutates teineteist või siis teevad armastuse endale paariviisi pikaajaliseks harjumuseks. Nende kahe äär-muse vahel sageli ei ole keskteed. Aga seegi pole algupärasem kui kõik muu. Nii nagu mujal, nii ei ole ka Oranis inimestel järelemõtlemiseks aega ja paratamatult jäävad nende vastasti-kused kiindumused tihtipeale ebateadlikuks.

Kõige omapärasem asi meie linnas on see, et seal on vahel väga keeruline surra. Keeruline pole siinkohal just kõige sobi-vam sõna – õigem oleks rääkida ebamugavustest. Kunagi pole meeldiv haige olla, aga on linnu ja maid, mis teid teie hai-guses toetavad, kus võib ohjad muretult lõdvale lasta. Haige vajab hellust, ta tahab kellegi najale toetuda, ja see on täiesti loomulik. Aga Oranis nõuab kõik head tervist – äärmus-lik kliima, tähtsus, mida käimasolevatele äriasjadele antakse, kõle tühi ümbrus, üürike õhtuhämarus ja siinsete naudingute laad. Haige tunneb ennast siin väga üksildasena. Mõelge neile, kes pääsematult ootavad surma sadade kuumusest naksuvate