Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 12

15

Kohe seepeale hakkas ta naise ees vabandama, ütles, et oleks pidanud tema eest paremini hoolitsema, kuid oli ta väga hoo-letusse jätnud. Naine raputas pead, otsekui märku andes, et mees vaikiks. Rieux lisas:

„Kui sa tagasi tuled, läheb kõik hoopis paremaks. Me alus-tame uut elu.“

„Jah,“ ütles naine säravail silmil. „Me alustame uut elu.“

Siis pööras ta mehele selja ja vaatas vaguniaknast välja. Per-roonil tõttasid ja tõuklesid reisijad, vedur sisistas. Rieux nime-tas naist nimepidi, ja kui naine ümber pöördus, oli ta nägu pisaraist märg.

„Ei maksa,“ ütles Rieux hellalt.

Läbi pisarate tärkas uuesti veidi kramplik naeratus. Naine tõmbas sügavalt hinge.

„Hakka nüüd minema, kõik läheb hästi.“

Rieux süleles teda ja läks perroonile. Läbi akna nägi ta nüüd veel vaid naeratust.

„Palun sind, ole ettevaatlik,“ ütles ta naisele.

Aga see ei võinud ta sõnu kuulda.

Jaamaesisel, värava lähedal, kohtas Rieux kohtu-uurijat härra Othoni, kellel oli käekõrval väike poeg. Arst küsis, kas ta kavatseb ära sõita. Härra Othon oli pikka kasvu ja kandis musta ülikonda. Ta sarnanes poolenisti kunagise seltskonna-inimesega, poolenisti surnumatjaga. Lahkelt, ent lühidalt vas-tas ta:

„Tulin vastu proua Othonile, kes käis minu sugulastel külas.“

Vedur vilistas.