Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 16

19

Rieux’ ema oli väikest kasvu, hõbehallide juuste ja leebete pruunide silmadega.

„Mul on hea meel, et sind jälle näen, Bernard,“ ütles ta. „Rotid juba minu meeleolu ei riku.“

Rieux noogutas. Koos emaga näis kõik alati lihtne ja kerge.

Rieux helistas siiski kohalikku näriliste hävitamise keskusse, mille juhatajat ta tundis. Kas ta on kuulnud rottidest, kes mas-siliselt oma urgudest välja tulevad, et vabas õhus surra? Keskuse juhataja Mercier oli sellest kuulnud, ja tema enda asutuses, mis asus sadama lähedal, oli neid leitud juba oma viiskümmend tükki. Mercier kahtles aga, kas asi siiski eriti tõsine on. Rieux ei osanud selle kohta midagi öelda, kuid leidis, et näriliste hävi-tamise keskus peaks midagi ette võtma.

„Jah,“ vastas Mercier, „aga ainult siis, kui antakse vastav korraldus. Kui sa arvad, et tasub vaeva, võin katsuda korral-duse hankida.“

„See tasub alati vaeva!“ ütles Rieux.

Passijalt kuulis Rieux, et suures tehases, kus ta mees töötab, oli üles korjatud mitusada rotilaipa.

Igatahes umbes sel ajal hakkasid meie kaaskodanikud juba rahutust tundma. Sest alates 18. aprillist kubisesid tehased ja laod sõna otseses mõttes sadadest rotilaipadest. Kohati, kui loomade agoonia liiga kaua kestis, tuli nad surmata. Alates aguleist ja lõpetades südalinnaga – kõikjal, kus doktor Rieux käis, kõikjal, kuhu meie kaaskodanikud ka kogunesid –, igal pool vedeles kuhjakaupa rotte, olgu prügitünnides või siis rida-misi rentslis. Samal päeval võtsid õhtulehed asja üles ja küsisid,