Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 14

17

„Mina lepin ainult täiesti objektiivse aruandega. Järelikult ei saa ma teid omapoolsete andmetega abistada.“

„Te kõnelete nagu Saint-Just,“ vastas ajakirjanik naeratades.

Häält tõstmata teatas Rieux, et ta ei oska selle võrdluse üle otsustada, kuid et ta kõneleb nagu inimene, kes on väsinud sellest maailmast, kus ta elab, ja kuna tal on siiski veel teata-vat lugupidamist inimeste vastu, ei taha ta ülekohtule mingeid omapoolseid järeleandmisi teha. Pea õlgade vahele tõmmanud, silmitses Rambert arsti teraselt.

„Usun, et mõistan teid,“ ütles ta lõpuks ja tõusis püsti.

Arst saatis ta ukseni.

„Tänan teid sellise suhtumise eest.“

Rambert näis kärsituks muutuvat: „Jah, ma mõistan, vaban-dage, et tülitasin teid.“

Rieux surus ajakirjaniku kätt ja avaldas arvamist, et Ram-bert võiks kirjutada huvitava reportaaži lugematuist lõpnud rottidest, keda kõikjal üle terve linna leida võib.

„Ohoo!“ hüüatas Rambert. „See huvitab mind.“

Kella viie paiku, kui Rieux oma õhtustele visiitidele läks, kohtas ta trepil võrdlemisi noort jässakat meest raskepäraste kurnatud näojoonte ja tihedate tugevate kulmudega. Rieux oli teda paar korda näinud hispaania tantsijate juures, kes elasid ülemisel korrusel. Jean Tarrou suitsetas asjalikul ilmel siga-retti ja jälgis rotti, kes surmaeelsetes krampides tema jalge ees trepiastmel viskles. Ta pööras doktori poole rahulikud, pisut puurivad hallid silmad, teretas ja lisas, et rottide ilmumine on omamoodi imelik nähtus.