Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 7

10

seinte taga, kuna selsamal hetkel istub kogu ülejäänud elanik-kond telefoni otsas või kohvikus ja räägib vekslitest, konosse-mentidest ja diskontost. Te mõistate siis, kui ebamugav võib olla surm, isegi moodne surm, kui see tabab teid niisuguses lohutus paigas.

Need mõningad viited annavad ehk küllaldase ettekuju-tuse meie linnast. Muide, me ei tohi millegagi liialdada. Tuleb rõhutada meie linna ja sealse elu banaalset üldmuljet. Ent nii-pea kui olete omandanud kindlad harjumused, mööduvad teie päevad lahedasti. Kuna aga meie linn just harjumuste teket soodustab, võib väita, et see kõik on lõppkokkuvõttes hea. Sel-lest vaatenurgast nähtuna ei ole elu muidugi eriti põnev. Aga korralagedust meil ei tunta. Ja meie linna siiras, meeldiv ja toi-mekas rahvas äratab reisijais mõõdukat sümpaatiat. See linn, millel puudub maalilisus, rohelus ja hing, hakkab vähehaaval tunduma kosutavalt rahulikuna ja uinutab lõpuks magama. Kuid õigluse nimel peab lisama, et linn on istutatud ainulaad-sesse ümbrusse, keset lagedat kiltmaad, valendavate küngaste vahele, täiusliku rannajoonega lahe äärde. Jääb vaid kahetseda, et linn on ehitatud seljaga mere poole, ning seepärast jääb meri varjatuks ja ilma otsimata ei leia teda kunagi kätte.

Siiamaani jõudnud, mõistab lugeja isegi, et miski ei luba-nud meie kaaskodanikel ette näha juhtumeid, mis tolle aasta kevadel linnas aset leidsid ja mis olid, nagu me hiljem mõist-sime, esimesed lülid kurbade sündmuste ahelas, mille kroonika me siin esitada tahame. Need sündmused tunduvad mõnedele üsna loomulikud, teistele seevastu hoopis uskumatud. Kuid