Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 20

23

Ta hingeldas. Rieux’le meenus kojamees ja ta otsustas, et külastab teda hiljem. Paari minuti pärast astus ta madalasse majja Faidherbe’i tänaval, kõrvalises linnaosas. Jahedas leh-kavas trepikojas ootas kantseleiametnik Joseph Grand, kes arstile vastu tõttas. See oli umbes viiekümneaastane hele-date vurrudega pikk ja kühmus mees kitsaste õlgade ja kõhe-tute liikmetega.

„Tal on juba parem,“ ütles Grand Rieux’d tervitades, „aga vahepeal arvasin juba, et ta heidab hinge.“

Grand pühkis näolt higi. Kolmandal ja ühtlasi viimasel kor-rusel luges Rieux vasakpoolselt ukselt punase kriidiga kirjuta-tud sõnu: „Tulge sisse, poosin end üles.“

Nad astusid sisse. Ümberpaisatud tooli kohal laelambi konksu küljes rippus silmus, laud oli nurka tõugatud. Aga sil-mus oli tühi.

„Võtsin ta veel õigel ajal maha,“ ütles Grand, kes näis ala-tasa sõnu otsivat, kuigi ta kõneles kõige lihtsamate lausetega. „Läksin parajasti välja, kui kuulsin kolinat. Kui ma uksel seda kirja nägin, siis teate, arvasin, et see on nali. Aga ta oigas nii imelikult, lausa õudselt.“

Grand sügas kukalt.

„Paistab, et see on ikka üsna valus. Ma muidugi läksin sisse.“

Nad avasid ukse, mis viis valgesse, kuid kehvalt sisustatud tuppa. Raudvoodis lamas väike tüsedavõitu mehike. Ta hin-geldas tugevasti ja vahtis tulijaile jõllis silmil otsa. Arst seisatas. Hingetõmmete vahel oleks ta nagu kuulnud rottide piiksumist. Nurkades aga polnud midagi näha. Rieux astus voodi juurde.