Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 11

14

vajunud ja püüdis vana astmahaige käheda ähkimisega õhku ahmida. Naine tõi pesukausi.

„Kas nägite juba, doktor,“ küsis haige süstimise ajal, „nad ronivad välja?“

„Jah,“ tähendas naine, „naaber on juba kolm tükki üles korjanud.“

Vanamees hõõrus käsi. „Ronivad välja, kõik solginõud on teisi täis. Näljahäda on tulemas!“

Rieux’le sai pikemata selgeks, et terve linnajagu kõneleb rot-tidest. Visiidid tehtud, läks ta koju tagasi.

„Teile on üleval telegramm,“ teatas härra Michel.

Arst küsis, kas on veel rotte leitud.

„Oh ei, kus sellega,“ vastas kojamees. „Ma pean nüüd vahti, enam need sigudikud ei julge.“

Telegramm teatas Rieux’le, et järgmisel päeval saabub tema ema. Haige äraolekul tahtis ta poja majapidamise enda kätte võtta. Kui doktor korterisse jõudis, ootas põetaja juba ees. Rieux’ abikaasa oli üles tõusnud, kostüüm seljas ja nägu jumes-tatud. Arst naeratas naisele.

„Kõik läheb hästi, sa näed hea välja,“ ütles ta.

Veidi aega hiljem aitas ta lahkuja magamisvaguni kupeesse. Naine vaatas ringi.

„See on meie jaoks liiga kallis, on ju?“

„Pole parata,“ vastas Rieux.

„Mis nende rottidega lahti on?“

„Ei tea. Imelik lugu tõesti, aga küllap läheb mööda.“