Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 9

12

pähe, et see pole rotilaibale päris õige koht, ja ta läks majja tagasi, et asjast kojamehele teatada. Vanahärra Micheli koh-kumist nähes sai Rieux’le alles õieti selgeks, kui ebaharilik leid see oli. Tema meelest oli lõpnud rott lihtsalt kohatu, kojamehe silmis aga lausa skandaalne. Härra Micheli seisukoht oli muide täiesti kategooriline: selles majas rotte ei ole. Asjata kinnitas arst, et trepikotta, teise korruse mademele, on ometi sattunud selline loom ja et see on usutavasti surnud – härra Micheli veendumus jäi kõigutamatuks. Selles majas rotte ei ole, järe-likult on keegi selle väljast sisse toonud. Ühesõnaga, siin on tegemist paha naljaga.

Selsamal õhtul, kui Bernard Rieux oma maja trepikojas seisis ja taskust võtmeid otsis, et üles oma korterisse minna, ilmus hämarast koridorinurgast äkki nähtavale suur niiske kar-vaga rott, kes vaevaliselt edasi vänderdas. Loomake peatus, näis nagu tasakaalu kaotavat, liikus arstile lähemale, peatus uuesti, pöördus nõrga piiksatusega ringi ja kukkus maha. Poolavatud suust tilkus verd. Arst silmitses viivu loomakest ja läks siis trepist üles.

Ta ei mõelnud roti peale. Värske veri meenutas talle ta enda muresid. Tema naine, kes juba aasta aega haige oli, pidi järg-misel päeval mägedesse sanatooriumi sõitma. Naine pikutas magamistoas voodis, nagu abikaasa oli nõudnud. Nii kogus ta jõudu väsitavaks reisiks. Haige vaatas tulijat naerataval näol.

„Enesetunne on mul hea,“ ütles ta.

Öölambi valgel silmitses Rieux haige nägu, mis ootavalt tema poole pöördus. Hoolimata kolmekümnest eluaastast ja