Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 13

16

„Rotid…“ ütles kohtu-uurija.

Rieux tegi liigutuse, nagu kavatseks rongi juurde tagasi minna, aga mõtles ümber ja suundus värava poole.

„Jah, mis seal ikka…“ ütles ta.

Sellest hetkest jäi talle meelde vaid jaama koristaja, kes kan-dis kaenlas suurt kasti, mis oli täis lõpnud rotte.

Sama päeva pärastlõunal, vastuvõtutunni algul, külastas teda noormees, kes ütles enese olevat ajakirjaniku ja käinud teda juba hommikupoolikul otsimas. Ta nimi oli Raymond Rambert. Külaline oli väheldast kasvu, laiaõlgne, tahtekindla näo ja selgete arukate silmadega. Ta kandis sportliku lõikega ülikonda ja näis oma eluga rahul olevat. Rambert asus otse-kohe asja juurde. Ta koostas ühe suure Pariisi ajalehe ülesandel reportaaži araablaste elutingimustest ja soovis andmeid nende sanitaarse olukorra kohta. Rieux ütles, et see pole kiita. Aga enne kui sellest pikemalt kõnelda, tahtis ta teada, kas reporteril on täielik vabadus tõtt kirjutada.

„Kahtlemata!“ kinnitas külaline.

„Ma tahan teada, kas te võite valitseva olukorra tervikuna hukka mõista.“

„Tervikuna mitte, seda peab tunnistama. Aga ma usun, et täielik hukkamõist polegi vahest õigustatud.“

Rieux vastas seepeale ettevaatlikult, et täielik hukkamõist oleks tõepoolest põhjendamata, kuid et selle küsimusega tahab ta lihtsalt selgitada, kas Rambert võib olukorrast täiesti objek-tiivselt aru anda või mitte.