Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 8

Оглавление

11

kroonik ei saa lõppude lõpuks seda vasturääkivust arvestada. Tema ülesandeks on vaid öelda: „Nii see oli“, kui ta teab, et see tõepoolest nii oli ja et see puudutas terve linna rahva elu. Pealegi on tuhandeid tunnistajaid, kes südames hindavad tema sõnades peituvat tõde.

Muide, jutustajal, keda omal ajal tundma õpitakse, poleks õigust sellist laadi ülesande kallale asuda, kui tal poleks juh-tumisi õnnestunud koguda teatud hulka teisigi tunnistusi ja kui asjade käik poleks teda ennast tahes-tahtmata viinud otse-sesse kokkupuutesse kõige sellega, millest ta kavatseb jutustada. Nimelt just see volitab teda võtma enda peale ajalookirjutaja kohustused. Loomulikult kasutab iga ajaloolane algallikaid – isegi siis, kui ta on asjaarmastaja. Sellegi loo jutustajal on omad algallikad: kõigepealt tema enda tunnistused ja seejärel teiste omad, sest oma seisundi tõttu sai ta koguda kõigi selle loo tege-laste pihtimusi, ja viimases järjekorras kirjalikud tekstid, mis lõpuks tema kätte sattusid. Ta on otsustanud ammutada neist allikaist andmeid oma äranägemise järgi ning kasutada neid, nagu talle meeldib. Ta on ka otsustanud… Aga võib-olla on nüüd aeg jätta kommentaarid ja keerutamised ning asuda loo enese juurde. Esimeste päevade sündmused nõuavad mõne-võrra üksikasjalisemat käsitlust.

16. aprilli hommikul väljus doktor Bernard Rieux oma kabi-netist ja oleks trepikojas peaaegu peale astunud lõpnud rotile. Selle sündmuse üle pikemalt juurdlemata astus ta kõrvale ja läks trepist alla. Kui ta aga tänavale jõudis, torkas talle äkki

Katk

Подняться наверх