Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 17

20

kas linnavalitsus kavatseb lõppude lõpuks midagi ette võtta või mitte ja milliseid erakorralisi abinõusid ta mõtleb rakendada, et kodanikke sellest jälgist nuhtlusest vabastada. Linnavalitsus ei olnud midagi ette võtnud ega ka midagi plaanitsenud, aga viimaks kutsuti siiski kokku nõupidamine, et küsimust aru-tada. Näriliste hävitamise keskusele anti korraldus kõik surnud rotid igal hommikul koiduajal üles korjata. Seejärel pidid kaks veoautot toimetama laibad jäätmete hävitamise ettevõttesse, kus need põletati.

Kuid järgnevatel päevadel halvenes olukord veelgi. Üleskorja-tud näriliste hulk kasvas ja igal hommikul oli saak järjest rikkali-kum. Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa täna-vaile surema. Ebakindlal sammul sibasid nad pikkades rodudes välja urgudest ja koobastest, keldritest ja kanalisatsioonivõrgust, kaotasid valguse kätte jõudes tasakaalu, hakkasid vurrina pöör-lema ja surid inimeste jalge ees. Öösiti oli koridorides ja väikes-tel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul – ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestu-nud, vurrukarvad veel püsti. Ka kesklinnas vedeles neid väikeste hunnikutena trepikodades ja õuedel. Üksikud otsisid suremiseks paika haldushoonete fuajeedes, koolihoovides, koguni kohvi-kute rõdudel. Meie kohkunud kaaskodanikud leidsid neid linna kõige käidavamates kohtades. Keskväljak, bulvarid ja Mere-puiestee olid paiguti reostatud. Koiduajal tehti linn lõpnud loo-madest puhtaks, aga päeva jooksul kogunes neid seda rohkem. Sageli juhtus, et öine jalutaja tundis äkki jala all veel värsket ja