Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 32

35

näriliste roiskuvad korjused?“ Hotelli direktor enam muust rääkida ei oskagi. Aga ta on tõesti vihane. Rott lugupidamis-väärse hotelli liftis on tema meelest kuulmatu asi. Tema lohu-tuseks ütlesin talle: „Aga nüüd on igal pool sama lugu.“

„Täpipealt,“ kostis ta, „meil on nüüd nii nagu mujalgi.“

Tema rääkiski mulle esimesena imelikust palavikust, mis hakkab juba muret tegema. Üks koristaja on haigeks jäänud.

„Aga kindlasti ei ole see nakkav,“ lisas ta õhinal.

Ütlesin, et see on mulle ükskõik.

„Ahaa, mõistan. Härra on minu moodi. Härra on fatalist.“

Ma polnud niisuguseks arvamiseks alust andnud ja pealegi ei ole ma fatalist. Nii ma talle ka ütlesin…“

Siitpeale hakkavad Tarrou märkmikud pisut üksikasjalise-malt kõnelema tundmatust palavikust, mille pärast avalikkus siis juba muret tundis. Jutustades, et pisike vanamees on seo-ses rottide kadumisega jälle oma kassid tagasi saanud ja jätkab rahulikult endisi täpsusharjutusi, lisab Tarrou, et on teada juba kümmekond palavikujuhtumit ning et enamik neist on lõppe-nud surmaga.

Dokumentaalse materjalina võib lõpuks veel lisada doktor Rieux’ portree, nagu Tarrou teda nägi. Jutustaja arvates, nii-palju kui ta otsustada oskab, on see kaunis tõetruu.

„Välimuse järgi kolmekümne viie aastane. Keskmist kasvu. Laiade õlgadega. Nägu peaaegu kandiline. Silmad tumedad ja otsese vaatega, lõuapärad nurgelised. Tugev sirge nina. Üsna lühikeseks pöetud mustad juuksed. Suu kaarjas, huuled pak-sud, aga enamasti kokku pigistatud. Tõmmu nahk ja must juus