Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 26

29

Tegelikult oli tema ainus teadaolev harjumus tihe läbikäimine hispaania tantsijate ja muusikutega, keda meie linnas leidus üsna arvukalt.

Olgu kuidas tahes, tema järelejäänud märkmikud on ka omamoodi kroonikaks sellest raskest ajast. Aga see on üsna iseäralik kroonika, mille meetodiks oleks nagu sihilik tühiste seikade väljaotsimine. Esimesel pilgul tekib tunne, nagu oleks Tarroul tulnud tuju näidata inimesi ja asju nimme tibatillukes-tena. Keset üldist segadust võttis tema endale ülesandeks kir-jutada ajalugu sellest, millel ajalugu polegi. Loomulikult võib niisugust hoiakut hukka mõista ja näha selles südamesoojuse puudumist. Aga sellele vaatamata võib ajastu kroonik ammu-tada neist märkmikest hulgana teisejärgulisi üksikasju, millel ikkagi on oma tähtsus ja mis just oma kummalisusega päästa-vad selle huvitava isiksuse ennatust hukkamõistust.

Jean Tarrou esimesed ülestähendused pärinevad tema saa-bumisest Orani. Kohe algusest peale ilmneb neis kummaline rahulolu linnaga, mis on iseenesest ju nii inetu. Märkmetes leidub detailne kirjeldus kahest pronkslõvist, mis ehivad rae-koda, heatahtlikke arutlusi roheluse puudumisest, näotutest hoonetest ja linna absurdsest põhiplaanist. Sinna vahele põi-mib Tarrou veel trammis ja tänaval kuuldud kõnelusi, ilma et ta neile lisaks omapoolseid kommentaare, välja arvatud vaid üks hilisem lisandus kõneluse kohta, mis puudutas kedagi Campsi-nimelist isikut. Tarrou oli pealt kuulnud kahe trammi-konduktori vestlust:

„Sa vist tundsid Campsi?“ küsis üks.