Читать книгу Katk - Albert Camus - Страница 28

31

Kassid tõstsid unest ilmetud silmad, kuid ei liigutanud end veel. Vanake rebis pisikesi paberitükikesi ja puistas neid täna-vale. Ja loomad, keda see valgete liblikate sadu köitis, tulid sõiduteele, püüdes käpaga kõhklemisi viimaseid paberitükikesi. Siis sülitas vanamees tugevasti ja täpselt kassidele pähe, ja kui mõni süljelarakas märki tabas, naeris ta.

Tarrou näis muide olevat täiesti võlutud sellest ärielu pit-serist, mida kannab Oran. Linna ilme, askeldused ja koguni lõbud näivad olevat tingitud kaubanduse vajadustest. See eriomasus (niisugust terminit tarvitab ta oma märkmikus) tee-nib ära Tarrou tunnustuse ning üks ülistav lõik lõpeb koguni hüüatusega: „Võrratu!“ Need on ainsad kohad, kus reisija tolle-aegsed märkmed näivad omandavat isikliku värvingu. Ainult et nende tähendust ja tõsidust on raske hinnata. Näiteks, olles jutustanud, kuidas surnud roti avastamine viis hotelli laekuri nii kaugele, et see tegi arvesse vea, lisab Tarrou pisut lohakama käekirjaga kui harilikult: „Küsimus: kuidas teha nii, et aega kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekan-deid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi…“ Aga kohe pärast neid keele või mõtte kõrvalhüppeid hakkab Tarrou üksikasjaliselt kirjeldama meie linna tramme, nende lootsikutaolist kuju, nende ebamäärast värvust, nende igavest räpasust, ja lõpetab