Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 10

Grand-Cours’i tänavas, Medusa purskkaevu vastas, ühes Puget’ ehitatud aristokraatliku arhitektuuriga vanas majas peeti ka samal päeval ja samal kellaajal kihluspidu.

Ainult selle vahega, et kui tolle esimese stseeni tegelased kuulusid lihtrahva hulka, olid madrused ja sõdurid, kuulusid siinsed inimesed Marseille kõrgseltskonda. Endised kõrgemad ametnikud, kes olid usurpaatori ajal oma ametikohtadest lahti öelnud; vanad ohvitserid, kes olid meie ridadest deserteerinud, et üle minna Condé armeesse; noormehed, keda nende perekonnad — küllaltki ebakindla positsiooniga, kuigi olid sõjaväes kinni maksnud neli või viis asendajat — kasvatasid vihkamisevaimus mehe vastu, kellest viis aastat maapagu oli teinud märtri ja viisteist aastat restauratsiooni — jumala.

Peolised istusid lauas ja vestlesid: oli tunda põletavaid kirgi, ajajärgu kirgi, mis olid seda kohutavamad, ägedamad ja raevukamad, et oldi lõunas, kus juba viissada aastat oli usuviha poliitilist viha toetanud.

Keisrisse, Elba saare kuningasse, kes oli valitsenud ühe maailmajao üle, nüüd aga viie või kuue tuhande hinge üle pärast seda, kui oli kuulnud karjuvat: “Elagu Napoleon!” saja kahekümne miljoni alama poolt kümnes erinevas keeles, suhtuti kui mehesse, kellele Prantsusmaa ja valitsejatroon on igaveseks kadunud. Kõrgemad ametnikud rääkisid tema poliitilistest eksisammudest, sõjaväelased Moskvast ja Leipzigist, naised tema lahutusest Joséphine’iga. Rojalistlikule seltskonnale, kes rõõmustas ja võidutses mitte mehe langemise, vaid põhimõtete hävingu üle, paistis, et elu algab uuesti, et nad kõik on ärganud painavast unest.

Vana mees, kelle rinnal ilutses Saint-Louis’ rist, tõusis püsti ja tegi külalistele ettepaneku juua Louis XVIII terviseks. See oli markii de Saint-Méran.

Toost, mis meenutas ühtaegu Hartwelli^[7] pagendatut ja Prantsusmaa rahusobitajat kuningat, võeti hõisates vastu, klaasid tõusid inglise kombe kohaselt, naised võtsid oma lilled ja puistasid need laudlinale. See oli peaaegu poeetiline vaimustuspuhang.

“Nad nõustuksid sellega, kui nad oleksid siin,” ütles markiis de Saint-Méran, kalgi pilgu ja kitsaste huultega naine, kelle hoiak oli aristokraatlik ning välimus küllaltki elegantne, vaatamata viiekümnele aastale, “kõik need revolutsionäärid, kes meid minema ajasid ja keda meie lasksime rahulikult vandenõu sepitseda meie iidsetes lossides, mille nad terrori ajal võileivahinna eest ära ostsid; nad nõustuksid sellega, et tõeliselt ustavad olime meie, sest meie hoidsime langeva monarhia poole, kuna nemad, vastupidi, tervitasid tõusvat päikest ja kogusid endale vara, sellal kui meie enda omast ilma jäime; nad nõustuksid sellega, et meie kuningas oli tõepoolest Armastatud Louis, kuna nende usurpaator on alati olnud vaid Neetud Napoleon. Kas pole tõsi, Villefort?”

“Mis te ütlesite, proua markiis?... Andke andeks, ma ei jälginud jutuajamist.”

“Ah, jätke lapsed rahule,” sõnas toosti öelnud vana markii. “Lapsed abielluvad varsti ja mõistagi on neil hoopis muust rääkida kui poliitikast.”

“Palun vabandust, ema,” lausus noor ja ilus, heledajuukseline ja pärlmutrivarjundiga sametsilmadega neiu. “Ma annan teile tagasi härra de Villefort’i, kelle ma hetkeks röövisin. Härra de Villefort, mu ema soovib teiega rääkida.”

“Olen valmis prouale vastama, kui ta on nõus kordama oma küsimust, mida ma hästi ei kuulnud,” ütles Villefort.

“Teile antakse andeks, Renée,” lausus markiis hella naeratusega ja oli üllatav näha seda tema tuimal näol säramas. Ent naisesüda on juba kord nii loodud — mingu see etiketi nõudel ja eelarvamuste mõjul kui tahes ahtraks, ometigi leidub seal alati üks viljakas ja naerev nurgake, see, mille jumal on pühendanud emaarmastusele. “Teile antakse andeks... Villefort, ma ütlesin, et bonapartistid ei olnud nii veendunud, nii vaimustatud ega nii ustavad kui meie.”

“Aga neil on vähemasti midagi niisugust, mis kõike seda asendab: fanatismi. Napoleon on Õhtumaa Muhamed: kõigile lihtsurelikele, kellel on tohutud ambitsioonid, pole ta üksnes seaduseandja ja isand, vaid sümbol — võrdsuse sümbol.”

“Võrdsuse!” hüüatas markiis. “Napoleon ja võrdsuse sümbol! Aga kes on siis härra de Robespierre? Tundub, et te varastate temalt ta koha ja annate selle korsiklasele. Ühest usurpatsioonist peaks minu arvates piisama.”

“Ei, proua, ma jätan igaühe tema pjedestaalile: Robespierre’i Louis XV väljakule, oma giljotiinile, Napoleoni Vendôme’i väljakule, oma sambale. Vahe on selles, et üks lõi võrdsuse, mis madaldab, teine võrdsuse, mis tõstab. Üks tõi kuningad alla giljotiini tasemele, teine tõstis rahva trooni tasemele. Mis muidugi ei tähenda, et mõlemad poleks olnud alatud revolutsionäärid ja et 9. termidoor ning 4. aprill 1814 ei oleks Prantsusmaa kaks õnnelikku päeva, mis on seda väärt, et neid pühitseksid korra ja monarhia sõbrad. See seletab ka, miks Napoleon, kes on langenud ja loodetavasti iial enam ei tõuse, on säilitanud oma fanaatilised pooldajad. Mis parata, markiis? Ka Cromwellil, kes oli Napoleonist poole tähtsusetum, olid oma pooldajad.”

“Kas te teate ka, Villefort, et teie sõnad lõhnavad juba kaugelt revolutsiooni järele? Aga ma annan teile andeks; žirondiini poeg ei saa olla vaba mässuvaimust.”

Villefort’i laubale tõusis äge puna.

“Mu isa oli žirondiin, proua, see on tõsi,” ütles ta, “aga minu isa ei hääletanud kuninga surma poolt. Terror, mis teid põlu alla pani, tegi sedasama minu isaga, ja vähe puudus, et ta oleks pidanud oma pea viima sellelesamale tapalavale, mis nägi teie isa pead langemas.”

“Jah,” sõnas markiis, ilma et see verine mälestus ta näol karvavõrdki tunda oleks andnud, “ainult et nad oleksid sinna läinud diametraalselt vastupidiste põhimõtete pärast, mida näitab seegi, et minu perekond on ustavaks jäänud pagendatud valitsejatele, teie isa aga kiirustas liituma uue valitsusega, ja pärast seda kui kodanik Noirtier oli žirondiin, sai krahv Noirtier’st senaator.”

“Aga, ema,” ütles Renée, “me ju leppisime kokku, et me neid halbu asju enam meelde ei tuleta.”

“Proua,” ütles Villefort, “ma toetan preili de Saint-Mérani ja palun teid alandlikult, unustagem minevik. Milleks heita ette asju, mille puhul isegi jumala tahe on võimetu? Jumal võib muuta tulevikku, aga minevikus ei saa ta midagi ümber teha. Kui meie, inimesed, ei saa minevikku eitada, siis vähemasti võime sellele loori heita. Mina isiklikult olen lahti öelnud mitte ainult oma isa seisukohtadest, vaid ka tema nimest. Minu isa oli või on võib-olla veel praegugi bonapartist ja tema nimi on Noirtier; mina olen rojalist ja minu nimi on Villefort. Laske vanas tüves surra viimane revolutsioonimahl ja nähke vaid seda kõrvalvõsu, proua, mis ei suuda, või ma ütleksin isegi, et ei taha sellest päriselt eemalduda.”

“Braavo, Villefort!” hüüdis markii. “Braavo, ilus vastus! Ma olen ka markiisile ühtelugu rääkinud, et minevik tuleb unustada, aga pole teda selleks mõjutada suutnud. Loodetavasti on teil rohkem õnne.”

“Hea küll, olgu,” sõnas markiis. “Unustame mineviku, mul ei ole midagi selle vastu, oleme kokku leppinud, aga vähemasti tulevikus peab härra de Villefort olema vankumatu. Ärge unustage, Villefort, et meie vastutasime teie eest Tema Majesteedi juures ja ka Tema Majesteet oli meie soovituse peale nõus unustama,” ta sirutas Villefort’ile käe, “nagu mina unustan teie palve peale. Aga kui teie kätte peaks juhtuma mõni vandenõulane, siis mõelge sellele, et on teada teie kuulumine perekonda, kellel võib olla sidemeid vandenõulastega, ja silmad jälgivad teid väga teraselt.”

“Paraku, proua,” ütles Villefort, “sunnib minu amet ja eriti aeg olema mind väga range. Ma olen seda. Mul on juba korduvalt juhust olnud poliitilist süüdistust toetada, selles osas olen ma ennast heast küljest näidanud. Õnnetuseks ei ole see kõik veel möödas.”

“Arvate?” küsis markiis.

“Kardan küll Napoleon Elba saarel on Prantsusmaale üsna lähedal. Tema viibimine peaaegu meie ranniku silmapiiril õhutab tema poolehoidjate lootusi. Marseille on täis ohvitsere, kes saavad vaid pool palka ja kes mingisugusel labasel ettekäändel norivad tüli rojalistidega; sellest tulenevadki duellid kõrgklasside seas ja mõrtsukatööd lihtrahva hulgas.”

“Nii see on,” ütles krahv de Salvieux, markii de Saint-Mérani vana sõber ja krahv d’Artois kammerhärra. “Aga te teate, et Püha Liit kavatseb ta sealt ära viia.”

“Jah, sellest oli juttu siis, kui meie Pariisist lahkusime,” ütles härra de Saint-Méran. “Kuhu ta saadetakse?”

“Saint Helenale.”

“Saint Helenale! Mis see on?” küsis markiis.

“Saar, mis asub siit kahe tuhande ljöö kaugusel, teisel pool ekvaatorit,” vastas krahv.

“Lõpuks ometi! Nagu Villefort’gi ütles, on see pöörane hullumeelsus jätta niisugune mees Korsika, Napoli ja Itaalia vahele — Korsikal on ta sündinud, Napolis valitseb veel tema õemees, Itaaliast tahtis ta teha kuningriigi oma pojale.”

“Õnnetuseks on meil 1814. aasta lepingud, ja neid lepinguid murdmata ei saa me Napoleoni puudutada,” ütles Villefort.

“Siis murtakse need,” ütles härra de Salvieux. “Kas tema pidas neist nii väga kinni, kui tema korraldusel õnnetu Enghieni hertsog maha lasti?”

“Jah,” ütles markiis. “asi on otsustatud, Püha Liit vabastab Euroopa Napoleonist ja Villefort vabastab Marseille tema pooldajatest. Kuningas kas valitseb või ei valitse: kui ta valitseb, peab tema valitsus olema tugev ja tema ametnikud vankumatud. Ainult nii võib kurja ära hoida.”

“Õnnetuseks, proua,” ütles Villefort naeratades, “tuleb kuninglik abiprokurör kohale alles siis, kui kurja on juba tehtud.”

“Tema ülesanne on seda heaks teha.”

“Võin teile vaid lisada, proua, et meie kurja heaks ei tee, ainult maksame kätte. See on kõik.”

“Oo, härra de Villefort,” ütles kaunis ja noor neiu, krahv de Salvieux’ tütar ja preili de Saint-Mérani sõbratar, “tehke ometi üks ilus protsess, sel ajal kui meie oleme Marseille’s. Ma ei ole oma elus ühelgi kohtuistungil olnud, räägitakse, et see pidi olema väga põnev.”

“Tõepoolest väga põnev, preili,” ütles abiprokurör, “sest väljamõeldud tragöödia asemel on tegemist tõelise tragöödiaga. Mängitud kannatuste asemel on tõelised kannatused. Inimene, keda seal nähakse, ei lähe pärast eesriide langemist koju, ei söö perekonna keskel õhtust ega lähe rahuliku südamega magama, et homme uuesti alustada, vaid läheb vanglasse, kus teda ootab timukas. Võite isegi arvata, et tundlikele inimestele, kes ihkavad emotsioone, ei ole midagi võrreldavat säärase etendusega. Olge mureta, preili, kui sobiv juhus peaks tulema, annan ma teile selle võimaluse.”

“Ta ajab meile külmajudinad peale... ja ise naerab,” ütles Renée kahvatades.

“Mis parata... see on duell. Ma olen juba neli või viis korda saavutanud surmanuhtluse langetamise kas poliitilistele või teistele süüalustele... Kes teab, kui palju pussnuge ihutakse praegu pimeduses minu vastu või on juba torkeks valmis?”

“Oo mu jumal!” ütles Renée, kelle ilme läks üha murelikumaks. “Kas te räägite tõsiselt, härra de Villefort?”

“Tõsisemalt ei saagi rääkida, preili,” sõnas noor magistraat, naeratus huulil. “Ja kõigi nende ilusate protsesside tõttu, mida preili ihaldab oma uudishimu rahuldamiseks ja mina oma auahnuse rahuldamiseks, muutub olukord üha tõsisemaks. Kas te usute, et kõik need Napoleoni sõdurid, kes on harjunud pimesi vaenlase kallale sööstma, mõtlevad, kui on vaja kuuli lasta või täägiga torgata? Ja vaevalt nad rohkem mõtlevad, tappes inimese, keda peavad oma isiklikuks vaenlaseks, kui tappes mõne venelase, austerlase või ungarlase, keda nad pole eluski näinud? Aga see kõik peab nii olema, muidu ei oleks meie ametil õigustust. Isegi mina, kui ma näen kaebealuse silmis raevusähvatust, saan sellest julgust juurde, ma lähen ekstaasi: see ei ole siis enam protsess, see on võitlus; ma võitlen tema vastu, tema vaidleb vastu, ma ründan kahekordse jõuga ja võitlus lõpeb nagu kõik võitlused kas võidu või lüüasaamisega. Näete, mida tähendab kohtukõne! Oht sünnitab kõneosavuse. Kohtualune, kes mulle pärast minu kõnet naeratab, sunnib mind uskuma, et ma rääkisin halvasti, et kõik, mis ma ütlesin, oli kahvatu, jõuetu, polnud küllaldane. Mõtelge uhkustundele, mida tajub kuninglik prokurör, kui ta on veendunud kaebealuse süüs ja kui ta näeb. et süüalune kahvatab, ta pea vajub norgu süütõendite raskuse ja osava süüdistuskõne välkude all. Süüaluse pea vajub — ja langeb!”

Renée karjatas tasakesi.

“Seda nimetan ma kõnepidamiseks,” ütles üks külaline.

“Säärast meest vajab meie aeg,” ütles teine.

“Oma viimase kohtuasja viisite te hülgavalt läbi, kallis Villefort,” ütles kolmas külaline. “Teate, selle mehe vastu, kes oli tapnud oma isa. Te surmasite ta sõna otseses mõttes enne, kui timukas teda puudutada sai.”

“Oh mis puutub isatapjatesse, on mul ükskõik,” ütles Renée, “mis tahes karistus on liiga väike niisuguste inimeste jaoks; aga õnnetud poliitilised kaebealused...”

“See on ju veel hullem, Renée, sest kuningas on rahva isa, ja kui kuningat tahetakse tõugata troonilt või teda tappa, siis tahetakse tappa kolmekümne kahe miljoni inimese isa.”

“Oh see pole oluline, härra de Villefort. Lubage mulle, et te olete heatahtlik nende vastu, kelle kohta mina hea sõna ütlen.”

“Olge mureta,” lausus Villefort oma kõige galantsema naeratusega, “me teeme kahekesi koos minu süüdistuskõned valmis.”

“Kallis Renée,” ütles markiis, “teie tegelge oma koolibrite, spanjelite ja hilpudega ja laske oma tulevasel mehel karjääri teha. Praegu relvad puhkavad ja talaar on au sees; selle kohta on isegi olemas väga sügavamõtteline ladina kõnekäänd.”

“Cedant arma togae,”^[8] ütles Villefort kummardades.

“Ma ei söandanud kõnelda ladina keelt,” ütles markiis.

“Mulle oleks arvatavasti rohkem meeldinud, kui te oleksite olnud arst,” jätkas Renée. “Surmaingel, olgugi ta ingel, on mulle alati hirmu peale ajanud.”

“Hea Renée!” pomises Villefort, vaadates armunud pilguga noort neiut.

“Kallis laps,” ütles markii. “Härra de Villeforrist tuleb meie provintsi moraalne ja poliitiline arst. Uskuge mind, see on ilus roll.”

“Ja see paneb unustama rolli, mida mängis tema isa,” sõnas parandamatu markiis.

“Proua,” sõnas Villefort nukra naeratusega, “mul oli juba au teile öelda, et minu isa on lahti öelnud mineviku vigadest, ma vähemasti loodan seda, temast on saanud usu ja korra innukas pooldaja, võib-olla paremgi rojalist kui mina, sest tema on rojalist kahetsuse tõttu, mina ainult kire tõttu.”

Pärast seda kokkuvõtlikku lauset vaatas Villefort külaliste poole, otsekui püüdes kindlaks teha oma kõneosavuse mõju, nagu ta pärast samaväärset lauset oleks vaadanud kohtusaali.

“Kallis Villefort,” sõnas krahv de Salvieux, “täpselt nõnda vastasin mina üleeile Tuileries’s õukonnaministrile, kes minult nii muuseas päris aru selle kummalise abielu kohta žirondiini poja ja Condé armee ohvitseri tütre vahel; minister mõistis suurepäraselt. Säärased liidud on Louis XVIII meele järele. Sellepärast kuningas, kes meie jutuajamist jälgis, kuigi me seda üldsegi ei aimanud, katkestas meid ja ütles: “Villefort,” pange tähele, kuningas ei maininud Noirtier’ nime, vastupidi, ta rõhutas Villefort’i, ühesõnaga, “Villefort on õigel teel,” ütles kuningas, “ta on juba küps mees ja kuulub minu inimeste hulka. Ma näen heameelega, et markii ja markiis de Saint-Méran võtavad ta oma väimeheks, ma oleksin seda abielu soovitanud, kui nad ise poleks tulnud minult selle sõlmimiseks luba paluma.””

“Kas kuningas ütles seda, krahv?” hüüatas Villefort vaimustatult.

“Need on täpselt tema sõnad, ja kui markiis soovib olla avameelne, peab ta tunnistama, et minu jutt praegu siin on täielikus kooskõlas sellega, mida kuningas ütles temale, kui ta poole aasta eest rääkis kuningale oma tütre ja teie abieluplaanidest.”

“Sulatõsi,” kinnitas markii.

“Siis olen ma ju kõige eest tänu võlgu üllale valitsejale. Mida ma kõik ei teeks, et teda hästi teenida!”

“Lõpuks ometi,” sõnas markiis, “sellisena te meeldite mulle: kui praegu satuks ette üks vandenõulane, oleks ta teretulnud.”

“Aga mina, ema,” ütles Renée, “palun jumalat, et ta teid kuulda ei võtaks ja et ta saadaks härra de Villefort’ile ainult tühiseid vargaid, nõrga iseloomuga pankrotitegijaid, araverelisi petiseid, ainult siis saan ma rahulikult magada.”

“See on niisama hea,” naeris Villefort, “kui te sooviksite, et arst tegeleks peavalude, leetrite ja herilaste nõelamisega, kõige sellega, mis kahjustab ainult pealispinda. Kui te tahate mind näha kuningliku prokurörina, siis peate soovima mulle neid kohutavaid haigusi, millest tervendamine teeb arstile au.”

Selsamal hetkel, just nagu oleks juhus vaid oodanud Villefort’i soovi, et seda täita, astus teener tuppa ja ütles talle midagi kõrva. Villefort tõusis vabandades lauast ja tuli mõne hetke pärast tagasi, nägu rõõmus ja naeratus huulil.

Renée vaatas teda armunult: oma siniste silmadega, kahvatu jume ja nägu ümbritseva tumeda põskhabemega oli Villefort tõesti kena ja elegantne noormees; neiu näis kogu hingega tema huulte küljes rippuvat, oodates seletust tema lühiajalisele äraolekule.

“Teie soovisite äsja, preili, et teie mees oleks arst, minul on vähemalt see ühine omadus Aesculapiuse jüngritega (nõnda kõneldi veel 1815. aastal), et käesolev silmapilk ei kuulu iial mulle, mind tülitatakse isegi siis, kui olen teie kõrval, kui olen oma kihluspeol.”

“Mis põhjusel teid tülitatakse, härra de Villefort?” küsis noor neiu kerge murega.

“Kui see peaks tõele vastama, mida mulle öeldi siis haige pärast, kes on väga raskes seisukorras: tegemist on tõsise juhtumiga ja haigust tuleb ravida giljotiiniga.”

“Oo mu jumal!” hüüdis Renée kahvatades.

“Kas tõesti?” hüüdsid külalised nagu ühest suust.

“Paistab, et on lihtsalt avastatud väike bonapartistide vandenõu.”

“On see võimalik?” küsis markiis.

“Siin on kaebekiri.”

Ja Villefort luges ette:

“Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.

Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse. See kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”

“Aga see kiri,” ütles Renée, “on adresseeritud kuninglikule prokurörile ja mitte teile, ja pealegi on see anonüümkiri.”

“Jah, aga kuninglik prokurör on ära; tema äraoleku tõttu läks läkitus tema sekretäri kätte, kelle ülesanne oli kirjad avada; sekretär tegi kirja lahti, laskis mind otsida, aga et ta mind ei leidnud, andis arreteerimiskäsu.”

“Süüdlane on siis kinni võetud,” ütles markiis.

“See tähendab, et kaebealune,” sõnas Renée.

“Jah, proua,” ütles Villefort, “ja nagu mul oli au äsja preilile öelda, kui kõnesolev kiri leitakse, siis on haige väga haige.”

“Kus see õnnetu on?” küsis Renée.

“Ta on minu juures.”

“Minge, kallis sõber,” ütles markii, “ärge jätke oma kohustusi hooletusse, ärge jääge meie juurde, kui kuningateenistus kutsub teid mujale; minge sinna, kuhu kutsub teid kuningateenistus.”

“Härra de Villefort,” ütles Renée käsi risti pannes, “olge heatahtlik, täna on meie kihluspäev.”

Villefort läks ümber laua, astus neiu tooli juurde ja selle korjule nõjatudes ütles:

“Et teid säästa südamevalust, teen ma kõik, mis minu võimuses, kallis Renée. Aga kui süütõendid on kindlad, kui süüdistus on õige, siis tuleb see bonapartistlik umbrohi maha niita.”

Renée võpatas sõna juures “maha niita”, sest umbrohul, millest räägiti, oli pea.

“Ah ärge kuulake seda väikest tüdrukut, Villefort,” ütles markiis. “Küll ta harjub.”

Ja markiis ulatas Villefort’ile krimpsus käe, mida see suudles, ise aga vaatas Renée poole, öeldes talle oma pilkudega:

“Tegelikult suudlen ma teie kätt või vähemalt tahaksin seda suudelda.”

“Halvad ended!” pomises neiu.

“Tõepoolest, Renée,” ütles markiis, “te olete ahastamapanevalt lapsik: ma tahaksin tõesti teada, mis seost võib olla riigi saatusel teie väljamõeldud tundmuste ja hella südamega.”

“Oo, ema.” pomises Renée.

“Halastage kehvale rojalistile, proua markiis,” ütles Villefort.

“Ma luban teile, et täidan oma kuningliku abiprokuröri kohust südametunnistusega, ühesõnaga, olen kohutavalt karm.”

Ent samal ajal kui magistraat lausus need sõnad markiisile, heitis peigmees vargsi pilgu pruudile ja see pilk ütles:

“Ärge muretsege, Renée, teie armastuse pärast olen heatahtlik.”

Renée vastas sellele pilgule oma kõige mahedama naeratusega ja Villefort lahkus, südames paradiisiõndsus.