Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 13

Nagu me juba mainisime, ruttas Villefort tagasi Grand-Cours’i väljaku äärde, ja astudes proua de Saint-Mérani majja, leidis ta kõik külalised, kes temast lauda olid jäänud, salongis kohvi joomas.

Renée ootas teda kannatamatusega, mida jagas kogu muu seltskond. Sellepärast võtsid kõik teda hüüatustega vastu:

“Noh! Peade maharaiuja, riigi tugisammas, rojalistlik Brutus!” hüüdis üks külaline. “Mis oli? Rääkige!”

“Kas meid ähvardab uus terrorirežiim?” küsis teine.

“Kas Korsika Inimsööja on oma koopast välja roninud?” küsis kolmas.

“Proua markiis,” ütles Villefort tulevase ämma juurde astudes, “tulin teilt vabandust paluma, sest ma pean lahkuma... Härra markii, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?”

“Asi on siis päris tõsine?” küsis markiis, märgates Villefort’i sünget laupa.

“Nii tõsine, et ma pean teist paariks päevaks lahkuma. See näitab juba ise,” sõnas ta Renée poole pöördudes, “et asi peab olema tõsine.”

“Te lähete ära, härra?” hüüdis Renée, suutmata varjata erutust, mis teda valdas ootamatut uudist kuuldes.

“Paraku, preili,” vastas Villefort. “Ma pean.”

“Ja kuhu te lähete?” küsis markiis.

“See on kohtusaladus, proua. Kui aga kellelgi peaks olema Pariisis mõni asi ajada, üks mu sõber sõidab täna õhtul sinna ja on valmis seda meelsasti tegema.

Kogu seltskond vahetas isekeskis pilke.

“Te soovisite minuga rääkida?” küsis markii.

“Jah, palun lähme teie kabinetti.”

Markii võttis Villefort’il käe alt kinni ja lahkus koos temaga.

“Mis on lahti?” küsis markii kabinetti jõudes. “Rääkige.”

“Väga tõsised sündmused sunnivad mind viivitamatult Pariisi sõitma. Aga nüüd, markii, andestage minu küsimuse jõhker ebadiskreetsus, aga kas teil on riigivõlapabereid?”

“Kogu mu varandus on nendesse paigutatud: umbes kuus- või seitsesada tuhat franki”

“Müüge maha, markii, müüge maha, või te olete laostunud.”

“Kuidas ma saan neid siin müüa?”

“Teil on ju maakler?”

“Seda küll.”

“Andke mulle kiri tema jaoks kaasa, et ta müüks, minutitki, sekunditki kaotamata müüks. Võib olla, et ma jõuan juba liiga hilja kohale.”

“Pagan võtaks!” vandus markii. “Ei maksa siis aega kaotada.” Ta istus laua taha ja kirjutas kirja oma maaklerile, milles ta andis korralduse paberid mis tahes hinna eest maha müüa.

“Nüüd, kus mul see kiri on käes,” sõnas Villefort ja pani selle hoolikalt rahataskusse, “on mul vaja veel teist kirja.”

“Kellele?”

“Kuningale.”

“Kuningale?”

“Jah.”

“Mina isiklikult küll ei söanda Tema Majesteedile kirjutada.”

“Ma ei küsigi seda kirja teilt, vaid ma palun teid seda küsida härra de Salvieux’lt. Mul on vaja kirja, mis aitaks mul pääseda Tema Majesteedi juurde, ilma et mul oleks vaja täita kõik ametliku audientsi palumise formaalsused, mille tõttu võin kaotada hinnalist aega.”

“Aga kas te ei saa kasutada kuninga peavarahoidja abi? Temal on vaba pääs Tuileries’sse ja tema abiga võite nii päeval kui öösel kuninga ette saada.”

“Jaa, kahtlemata, aga on tarbetu jagada veel kellegagi väärtuslikku teadet, mida ma viin. Kas mõistate? Peavarahoidja tõukaks mind loomulikult tagaplaanile ja võtaks mult kogu kasu, mida asjast on võimalik saada. Ma ütlen teile vaid üht, markii, minu karjäär on kindlustatud, kui ma jõuan esimesena Tuileries’sse, sest ma osutan siis kuningale teene, mida tal ei ole võimalik unustada.”

“Sellisel juhul, kallis Villefort, minge pakkige oma asjad. Mina kutsun Salvieux’ ja lasen tal kirjutada kirja, mis peab teile läbipääsuloa eest olema.”

“Ärge kaotage aega, sest juba tunni aja pärast pean ma olema postitõllas.”

“Pidage oma sõiduk minu maja ees kinni”

“Loomulikult. Te annate minu vabandused edasi proua markiisile, eks ole? Ja preili de Saint-Méranile, kellest ma niisugusel päeval lahkun sügava kahetsusega.”

“Te leiate nad mõlemad minu kabinetist ja võite nendega hüvasti jätta.”

“Olge tänatud. Muretsege mulle kiri.”

Markii helistas. Ilmus teener.

“Ütelge krahv de Salvieux’le, et ma ootan teda... Minge nüüd,” jätkas markii Villefort’i poole pöördudes.

“Hästi, ma käin kiiresti ära.”

Ja Villefort ruttas jooksujalu minema. Aga välisuksel mõtles ta, et kui kuninglikku abiprokuröri nähakse kiirel sammul kuhugi tõttavat, võiks see häirida kogu linna rahu. Ja nõnda astus ta siis edasi oma tavalisel kõnnakul, mis oli tõeliselt mõjukas.

Oma maja uksel nägi ta nagu mingit valget viirastust, kes teda liikumatult seistes ootas.

See oli kaunis katalaan, kes polnud Edmond’ist midagi kuulda saanud ja oli pimeduse saabudes Pharost tulnud, et ise oma armsama arreteerimise põhjust välja uurida.

Villefort’i ligemale jõudes tuli ta ära majaseina äärest, mille vastu oli nõjatunud, ja astus Villefort’ile teele ette. Dantès oli abiprokurörile rääkinud oma pruudist ja Mercédèsil polnud vaja oma nime nimetada, et Villefort ta ära tunneks. Villefort’i üllatas naise ilu ja väärikus, ja kui naine talt küsis, mis on saanud tema armsamast, tundus talle, et süüalune on tema, Villefort, ja kohtunik on Mercédès.

“Mees, kellest te räägite,” ütles Villefort järsult, “on suur süüdlane, ja mina ei saa tema heaks midagi teha.”

Mercédès nuuksatas, ja kuna Villefort üritas edasi minna, peatas naine teda veel kord.

“Aga ütelge vähemalt, kus ta on,” küsis Mercédès, “et ma võiksin järele pärida, on ta elus või surnud?”

“Ma ei tea, ta ei kuulu enam minu alla,” vastas Villefort.

Häirituna Mercédèsi teravast pilgust ja paluvast hoiakust, tõukas Villefort ta eemale, astus majja ja lükkas ukse paukudes kinni, otsekui tahaks ukse taha jätta kannatust, mida talle tooma tuldi.

Aga kannatus ei lase ennast niiviisi ära tõugata. See on otsekui surmav nool, mida haavatu endaga kaasas kannab, nagu ütleb Vergilius. Villefort astus majja, sulges ukse, aga salongi jõudes läksid tal jalad nõrgaks, ta rinnast vallandus ohe, mis kõlas nuuksatusena, ja ta vajus tugitooli.

Ja siis hakkas selles haiges südames ajama esimest võrset surmav tõbi. Mees, kelle ta ohverdas oma auahnusele, too süütu, kes maksis tema, Villefort’i süüdi oleva isa eest, ilmus ta ette kahvatuna ja ähvardavana, käekõrval niisama kahvatu pruut, ning tõi endaga kaasa süümepiina. Mitte säärase piina, mis paneb haige hüppama nagu antiikmaailma fuuria, vaid kumeda, näriva tukslemise, mis teatud hetkedel, tehtud tegu meenutades, pigistab südant ja sellest pigistusest tingitud teravad valuhood tekitavad haiguse, mis süveneb kuni surmani.

Ja siis oli veel üks kõhklusehetk selle mehe hinges. Ta oli korduvalt nõudnud, tundmata midagi peale kohtuniku võitlusiha süüaluse vastu, surmanuhtlust vangidele. Vangid, kelle surmaotsus täide viidi tänu tema purustavale kõneosavusele, mis oli lummanud kohtunikud või vandemehed, ei olnud isegi ta laupa kipra tõmmanud, sest need vangid olid süüdi või vähemasti arvas Villefort seda.

Aga sel korral oli asi hoopis teine: ta oli pannud eluajaks vangi süütu, kes pidi saama õnnelikuks ja kellelt ta polnud võtnud ainult vabaduse, vaid ka hävitanud ta õnne. Sel korral ei olnud ta kohtunik, ta oli timukas.

Sellele mõeldes tajus ta kumedat tukslemist, mida me kirjeldasime ja mis talle seni oli tundmatu; see kajas vastu ta südames ja täitis rinna ebamäärase kartusega. Nõndaviisi hoiatab äge valuhoog haavatut, kes iial ei pane värisemata oma sõrme lahtisele veritsevale haavale, enne kui see on kinni kasvanud.

Villefort’i haav oli aga seda liiki, mis kinni ei kasva, ja kui kasvabki, siis lööb uuesti lahti ja veritseb ning valutab veel rohkem.

Kui praegu oleks Renée mahe hääl ta kõrva ääres kõlanud ja armu palunud, kui kaunis Mercédès oleks sisse tulnud ja öelnud:

“Jumala nimel, kes kõike näeb ja meie üle kohut mõistab, andke mulle tagasi minu peigmees”, oleks olukorra tõttu nõrgenenud ülbe Villefort lõplikult alla vandunud ja kõigega riskides oma jääkülma käega Dantèsi vabastamiskäsule kahtlemata alla kirjutanud; aga ükski hääl ei sosistanud vaikuses ja uks läks lahti vaid selleks, et lasta sisse Villefort’i kammerteenrit, kes tuli ütlema, et posthobused on reisitõlla ette rakendatud.

Villefort tõusis või õigemini kargas püsti, nagu oleks ta oma siseheitluse võitnud, ruttas kirjutuslaua juurde, toppis taskusse kogu kulla, mis tal ühes laekas oli, tormas siia-sinna nagu pea kaotanu, pani käe laubale ja pomises midagi seosetut; siis, tundes, et kammerteener on talle mantli õlgadele pannud, sööstis välja, hüppas tõlda ja käskis sõita Grand-Cours’i tänavasse.

Õnnetu Dantèsi saatus oli otsustatud.

Villefort leidis markiisi ja Renée kabinetis, nagu oli lubanud härra de Saint-Méran. Noormees võpatas neiut nähes, sest arvas, et Renée tuleb talt jällegi Dantèsi vabastamist paluma. Paraku ei! Peame häbiga tunnistama oma egoismi, noor neiu muretses vaid Villefort’i lahkumise pärast.

Ta armastas Villefort’i. Villefort lahkus just nüüd, kus pidi varsti ta abikaasaks saama. Villefort ei teadnud öelda, millal ta tagasi tuleb, ja Renée, selle asemel et Dantèsile kaasa tunda, needis meest, kes oma kuriteoga lahutas teda armsamast.

Mida pidi siis ütlema Mercédès!

Õnnetu Mercédès oli Loge’i tänava nurgal uuesti kokku juhtunud Fernand’iga, kes oli talle järele tulnud. Mercédès oli Katalaanikülla tagasi läinud, oli ahastuses, meeleheites voodisse heitnud. Fernand oli voodi ees põlvili langenud ja pigistas ta jääkülma kätt, mida Mercédès ei mõelnudki ära tõmmata, ja suudles seda kirglikult, aga Mercédès seda isegi ei tundnud.

Nii veetis ta öö. Lamp kustus, kui õli sai otsa: pimedust nägi ta niisama vähe kui valgust, ja kui valgeks läks, ei näinud ta ka seda.

Ahastus oli ta silme ette tõmmanud sideme, nii et ta ei näinud kedagi peale Edmond’i.

“Ah te olete siin,” ütles ta lõpuks Fernand’i poole pöördudes.

“Ma ei ole eilsest peale teist lahkunud,” ütles Fernand ahastava ohkega.

Härra Morrel ei pidanud ennast lööduks. Ta oli teada saanud, et Dantès oli pärast ülekuulamist vanglasse viidud. Siis oli reeder rutanud kõigi sõprade juurde, oli käinud Marseille mõjukate inimeste pool, aga juba oli kumu levinud, et noormees oli arreteeritud kui bonapartistide agent, ja et tol ajal ka kõige julgemad pidasid hullumeelseks unistuseks Napoleoni iga katset taas troonile tõusta, kohtas ta kõikjal jahedat suhtumist, hirmu või äraütlemist, ja siis oli ta ahastuses koju tagasi tulnud ning pidi tunnistama, et olukord on tõsine ja keegi midagi teha ei saa.

Caderousse oli suures mures ja hing vaevas teda. Selle asemel et välja minna nagu Morrel, selle asemel et püüda midagi teha Dantèsi heaks, kelle heaks ta midagi teha ei saanud, istus ta toas luku taga kahe pudeli mustsõstraveiniga ja üritas oma muret joobumusse uputada. Aga tema hingeseisundis oli kahest pudelist liiga vähe, et mõistust tumestada, ja nii ta siis konutas, liiga purjus, et uue veini järele minna, mitte küllalt purjus, et joobumus kõik meelest oleks pühkinud, küünarnukid logiseval laual kahe tühja pudeli kõrval ja silme ees pika tahiga küünla valgel tantsivad Hoffmanni viirastused, mida too oli nagu musta ja fantastilist tolmu punšist niisketele lehtedele külvanud.

Ainult Danglars ei olnud mures ega tundnud piina. Danglars oli koguni rõõmus, sest ta oli vaenlasele kätte maksnud ja “Pharaoni” pardal endale koha kindlustanud, mida oli kartnud kaotada. Danglars kuulus nende rehkendajate meeste kilda, kes sünnivad, sulg kõrva taga ja tindipott südame asemel; kõik siin ilmas tähendas talle korrutamist ja lahutamist, ja üks number oli temale märksa hinnalisem inimesest, kui number võis suurendada summat, mida inimene ähvardas vähendada.

Nõnda oli Danglars oma tavalisel ajal voodisse heitnud ja magas südamerahuga.

Villefort oli härra de Salvieux’ kirja kätte saanud, oli Renéed mõlemale põsele suudelnud, proua de Saint-Méranil kätt suudelnud, markiil kätt surunud ja kihutas nüüd posthobustega Aixi teel.

Papa Dantès oli murest ja ahastusest poolsurnud.

Mis puutub Edmond’isse, siis mis temast sai, seda me teame.