Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 6

Jätkem Danglars, kes vihkamise küüsis üritab reederile kõrva sosistada mõnda kurikavalat väljamõeldist, ja jälgigem Dantèsi, kes ruttab läbi Canebière’i tänava kogu selle pikkuses, pöörab Noailles’ tänavasse, astub Meilhani alleel vasemat kätt asuvasse tagasihoidlikku majja, tõttab pimedast trepist üles viiendale korrusele ja ühe käega käsipuust hoides ja teisega põksuvale südamele surudes jääb seisma paokil ukse ees, kust paistab kätte kogu väike tuba.

Selles toas elas Dantèsi isa.

Uudis “Pharaoni” saabumisest polnud veel jõudnud vana mehe kõrvu, kes tooli peal seistes kahendas väriseva käega kressidega läbipõimunud elulõngu, mis piki aknaraami üles väänlesid.

Äkki ta tundis, kuidas keegi tal selja tagant ümbert kinni haaras ja hästi tuntud hääl hüüdis: “Isa, kallis isa!”

Rauk karjatas ja pöördus ümber. Nähes Edmond’i, vajus ta värisedes ja näost kahvatades poja käte vahele.

“Mis sul on, isa?” hüüdis noormees murelikult. “Oled sa haige?”

“Ei, ei, kallis Edmond, mu poiss, mu laps, ei. Ma ei teadnud sind oodata, ja nüüd rõõm, erutus... näha sind nii ootamatult... Oo mu jumal, ma vist suren!”

“Rahune, isa. See olen mina, tõesti mina. Räägitakse ju, et rõõm ei tee halba, sellepärast ma tulingi ette teatamata. Naerata mulle, ära vaata mind nii kohkunud silmadega. Ma olen tagasi ja nüüd läheb kõik hästi.”

“Siis on hea, mu poiss,” sõnas isa. “Aga mida sa sellega mõtled, et nüüd läheb kõik hästi? Kas sa ei lähe enam minu juurest ära? Räägi mulle oma õnnest!”

“Andku issand mulle andeks,” ütles noormees, “et ma rõõmustan õnne üle, mida põhjustas ühe perekonna lein. Aga jumal on mulle tunnistajaks, et ma ei ole ihaldanud seda õnne. See lihtsalt langes mulle sülle ja mul ei ole jõudu selle üle kurvastada. Isa, tubli kapten Leclère on surnud ja arvatavasti saan mina härra Morreli toetusel tema koha endale. Kas sa mõistad, isa? Kapten kahekümneaastaselt! Sada luidoori palka ja osa puhastulust. See on ju tõepoolest rohkem, kui minusugune vaene madrus loota oskas.”

“Jaa, mu poiss, jaa, see on tõega suur õnn,” ütles vana Dantès.

“Esimese raha eest, mis ma saan, ostan sulle väikese maja aiaga, kus sa saad kasvatada oma elulõngu, kresse ja kuslapuid... Aga mis sul on, isa, kas sa tunned ennast halvasti?”

“Rahu, rahu! See läheb mööda.”

Vana mehe jõud ütles üles ja ta vajus tahapoole.

“Isa, isa! Klaas veini annab sulle jõu tagasi. Kus sa hoiad oma veini?”

“Ei, aitäh, ära otsi. Pole vaja,” ütles rauk, püüdes poega tagasi hoida.

“On küll vaja. Isa, ütle, kus on vein?”

Edmond tõmbas paar kapiust lahti.

“Ära näe vaeva...” ütles isa. “Veini ei ole.”

“Kuidas? Veini ei ole?” kahvatas Edmond omakorda, vaadates vaheldumisi isa sisselangenud ning kaameid palgeid ja tühje kappe. “Kuidas? Ei ole enam veini? Oli sul rahast puudu?”

“Mul ei olnud millestki puudu, sest sina oled siin,” ütles isa.

“Aga ma...” kogeles Edmond, pühkides laubalt higi, “ma jätsin ju sulle kakssada franki, kui ma kolme kuu eest merele läksin.”

“Jajaa, Edmond, nii see oli. Aga lahkudes unustasid sa maksmata väikese võla naaber Caderousse’ile. Ta tuletas mulle seda meelde ja ütles, et kui ma seda sinu eest ära ei maksa, siis laseb ta seda härra Morrelil teha. Sa saad ju aru, kartsin, et see võiks sulle halba varju heita...”

“No ja siis?”

“Ma siis maksin ära.”

“Aga ma olin ju Caderousse’ile võlgu sada nelikümmend franki!” hüüdis Edmond.

“Sedand küll,” pomises rauk.

“Ja sa andsid need ära kahesajast frangist, mis ma sulle jätsin?”

Isa noogutas.

“Nii et sa elasid kuuekümne frangiga kolm kuud!” pomises noormees.

“Sa tead ju, kui vähe mul vaja on,” ütles rauk.

“Oo mu jumal, mu jumal, anna mulle andeks!” hüüdis Edmond ja langes isa ette põlvili.

“Mida sa ometi teed?”

“Mu süda vaevab sinu pärast.”

“Pole midagi. Nüüd oled sa jälle siin,” sõnas rauk naeratades.

“Kõik on juba unustatud, sest nüüd on kõik hästi.”

“Jaa, ma olen siin,” ütles noormees, “olen siin oma ilusa tuleviku ja kasina rahaga. Võta, isa, võta ja lase otsekohe midagi tuua.”

Edmond tühjendas oma taskud ja pani lauale tosin kuldmünti, viis-kuus viiefrangilist ja peenraha.

Vana Dantèsi nägu lõi särama.

“Kellele see kuulub?” küsis ta.

“Mulle... Sulle!... Võta, osta süüa, ole õnnelik, homme saan ma veel.”

“Tasa, ikka tasa ja targu,” naeratas rauk, “kui sa lubad, kasutaksin su raha vähehaaval. Kui ma korraga liiga palju ostan, siis arvavad inimesed, et ma pidin ootama sinu tagasitulekut, et kõike seda endale lubada.”

“Tee, nagu tahad. Aga kõigepealt võta endale teenija, isa. Ma ei taha, et sa oled üksi. Ma tõin salakaubana kohvi ja väga head tubakat kaasa, see on väikeses kastis kiiluruumis, homme saad selle kätte. Aga pst! Keegi tuleb.”

“Küllap see on Caderousse, ta on vist sinu kojujõudmisest kuulda saanud ja tuleb nüüd õnneliku tagasituleku puhul tervitama.”

“Jällegi üks, kelle suu ütleb üht, aga süda mõtleb teist,” pomises Edmond. “Kuid tühja sellest, ta on meie naaber ja on meid kunagi abistanud, olgu ta teretulnud.”

Tõepoolest, selsamal hetkel, kui Edmond sosinal lause lõpetas, ilmus koridori ukse vahelt Caderousse’i habemessekasvanud mustajuukseline pea. Ta võis olla kahekümne viie või kuue aastane; käes oli tal tükk kalevit, mille kavatses oma rätsepakunsti abil kuuerevääriks muuta.

“Ja oledki tagasi, Edmond!” hüüdis ta väga tugeva marsseille’lase aktsendiga, nägu täis laia naeru, nii et vandlivalged hambad välkusid.

“Nagu näete, naaber Caderousse. Olen valmis teie heaks tegema, mida aga soovite,” vastas Edmond, kes selle pakkumisega oma jahedat suhtumist kuigivõrd varjata ei suutnud.

“Aitüma! Õnneks ei vaja mina midagi, mõnel puhul on hoopis teised minu abi vajanud. (Edmond võpatas.) Ma ei räägi sinust, Edmond, mina laenasin sulle raha, sina maksid mulle tagasi. Heade naabrite vahel tuleb seda ette, meie arved on nüüd tasa.”

“Arved ei saa olla kunagi tasa nendega, kes on meid abistanud,” ütles Edmond. “Raha küll ei olda enam võlgu, aga tänuvõlg jääb.”

“Mis sellest enam rääkida. Mis möödas, see möödas. Räägime parem sinu õnnelikust kojujõudmisest. Käisin sadamas pruuni kalevit valimas ja kohtasin seal oma sõpra Danglars’i.

“Sina Marseille’s?” — “Jaa, mina ise,” vastas ta. — “Arvasin, et sa oled Izmiris.” — “Võiksin kergesti seal olla, sest sealt ma tulengi.” — “Aga kus siis meie kallis Edmond on?” — “Kahtlemata isa juures,” vastas Danglars.

Ja nii ma siis tulingi siia,” sõnas Caderousse, “et võiksin rõõmuga sõbra kätt suruda.”

“Caderousse’il on hea süda,” ütles rauk, “ta armastab meid väga.”

“Muidugi armastan, ja pealegi austan ma teid. Korralikke inimesi on ju nii vähe! Paistab, et sina hakkad rikkaks saama, poiss,” jätkas rätsep, kõõritades peotäie kulla ja hõbeda poole, mille Dantès oli lauale pannud.

Edmond märkas naabri mustades silmades välgatavat ahnusehetki.

“Ah, see pole minu raha,” tähendas ta ükskõikselt. “Tundsin muret isa pärast, kas tal minu äraoleku ajal millestki puudust polnud, ja minu rahustamiseks tühjendas ta oma kukru lauale. Isa,” jätkas Dantès, “pane aga oma raha hoiukarpi tagasi, juhul muidugi, kui naaber Caderousse’il seda omakorda tarvis ei lähe. Siis on see muidugi tema käsutuses.”

“Ei, ei, poiss, minul pole midagi tarvis,” ütles Caderousse. “Tänu jumalale, amet toidab meest. Hoia oma raha, hoia seda. Raha pole kunagi liiga palju. Olen sulle muidugi tänulik su pakkumise eest, just nagu oleksin selle vastu võtnud.”

“Tegin seda puhtast südamest,” ütles Dantès.

“Ma ei kahtle selles. Paistab, et sul on head suhted härra Morreliga. Lased ennast hellitada.”

“Härra Morrel on minu vastu alati väga hea olnud,” sõnas Dantès.

“Miks sa siis tema lõunalekutse tagasi lükkasid?”

“Lükkasid lõunalekutse tagasi?” kordas vana Dantès. “Kas ta kutsus sind lõunale?”

“Jah, isa,” ütles Edmond, naeratades isa üllatuse peale, mida põhjustas temale osutatud nii suur au.

“Aga miks sa siis ära ütlesid?” küsis rauk.

“Et kiiremini sinu juurde jõuda, isa,” vastas noormees. “Ma tahtsin sind nii väga näha.”

“Küllap see pahandas heasüdamlikku härra Morreli,” ütles Caderousse. “Kui inimene sihib kapteni kohta, ei maksaks oma reederit pahandada:”

“Ma ütlesin talle, mis põhjusel ma keeldusin,” sõnas Dantès. “ja ma loodan, et ta mõistis seda.”

“Kui inimene tahab kapteniks saada, peab ta oma peremehi natuke meelitama.”

“Loodan ilma selleta kapteniks saada,” kostis Dantès.

“Seda parem! Seda parem! Kõik vanad sõbrad rõõmustaksid, ja ma tean ühte inimest, kes elab Saint-Nicolas’ tsitadelli taga, ega temagi kurvastaks.”

“Mercédès?” küsis rauk.

“Jah, isa,” vastas Dantès. “Ja nüüd, kus ma olen sind näinud ja kus ma tean, et sa ennast hästi tunned ja sul on kõik, mida vajad, palun, luba mul minna Katalaanikülla.”

“Mine, mu poiss,” ütles vana Dantès. “Ja õnnistagu sind issand naisega nii, nagu ta mind pojaga on õnnistanud.”

“Tema naine!” hüüatas Caderousse. “Käivad teil aga asjad kähku. Minu arust ei ole ta seda veel.”

“Ei,” vastas Dantès, “aga tõenäoliselt saab ta selleks õige pea.”

“Olgu kuidas on, aga teed targasti, kui kiirustad, poiss.”

“Mispärast?”

“Mercédès on ilus tüdruk ja ilusatel tüdrukutel pole kavaleridest puudu. Temal käivad nad lausa karjakaupa kannul.”

“Kas tõesti?” küsis Edmond ning tema naeratusel oli murelik varjund.

“Nii see on,” kinnitas Caderousse, “ja mõni on isegi õige hea partii. Aga noh, sina saad kapteniks, sinul pole põhjust karta, et sa korvi saad.”

“Kas see peab tähendama,” jätkas Dantès naeratusega, mis ei suutnud tema rahutust varjata, “et kui ma ei oleks kapten...”

“Mine sa tea...” pomises Caderousse.

“Ei ole tõsi,” ütles noormees. “Mina olen naistest üldiselt paremal arvamusel kui teie, ja Mercédèsist veel eriti, ja olgu ma kapten või mitte, tema jääb mulle truuks.”

“Seda parem! Seda parem!” ütles Caderousse. “Alati on hea, kui inimene naist võttes temasse usub. Aga sellegipoolest, kuula mind, poiss, ära kaota aega, mine teata talle oma saabumisest ja räägi talle oma lootustest.”

“Ma lähen,” ütles Edmond.

Ta kaisutas isa, viipas Caderousse’ile ja lahkus.

Caderousse jäi veel veidikeseks. Siis jättis omakorda vana Dantèsiga hüvasti ja läks alla, et kohtuda Danglars’iga, kes ootas teda Senaci tänava nurgal.

“Kas nägid teda?” küsis Danglars.

“Tulen just tema juurest.”

“Kas ta rääkis sellest, et loodab kapteniks saada?”

“Ta rääkis nii, nagu ta seda juba oleks.”

“Kannatust!” ütles Danglars. “Minu arust kipub ta ülearu kiirustama.”

“Mnjaa! Paistab, et Morrel on talle seda lubanud.”

“Ta on muidugi rõõmu täis?”

“Nina päris püsti. Ta pakkus mulle oma teeneid, nagu oleks ta juba teab mis tähtis tegelane. Tahtis anda rahagi laenuks, nagu oleks ta mingi pankur.”

“Ja sina ütlesid ära?”

“Loomulikult. Kuigi oleksin võinud väga hästi vastu võtta, sest lõppude lõpuks sai ta minu käest esimese raha, millega tegutsema hakkas. Aga nüüd ei vaja härra Dantès enam kellegi abi, tema saab ju kapteniks.”

“Häh!” ühmas Danglars. “Veel ei ole ta seda.”

“Oleks kena küll, kui ta ei saaks, muidu pole temaga üldse enam võimalik rääkida.”

“Kui me väga tahame,” ütles Danglars, “jääb ta selleks, kes ta on, aga võib-olla et veel tühisemaks vennaks, kui on.”

“Mis sa ütlesid?”

“Ei midagi. Räägin omaette. Kas ta on ikka veel armunud kaunisse katalaani?”

“Kõrvuni. Tema juurde ta läkski. Ma olen üsna kindel, et seal ootavad teda pisikesed ebameeldivused.

“Räägi lähemalt.”

“Misjaoks?”

“Asi on tähtsam, kui sa arvad. Sa vist ei salli Dantèsi?”

“Ma ei salli ennasttäis inimesi.”

“Räägi mulle õige, mida sa selle tüdruku kohta tead.”

Midagi päris kindlat ma ei tea. Olen ainult näinud üht-teist, mis paneb mind mõtlema, nagu ma sulle ütlesin, et tulevast kaptenit ootavad ebameeldivused Vieille-Infirmerie tee kandis.”

“Mida sa oled näinud? Räägi!”

“Olen näinud, et iga kord, kui Mercédès linnas käib, saadab teda turske katalaan — mustade silmade ja punetava nahaga, tumedavereline ja ägeda loomuga —, Mercédès kutsub teda onupojaks.”

“Tõega? Arvad sa, et see onupoeg püüab temaga mehkeldada?”

“Arvan küll, mida muud, pagan võtku, üks kahekümne ühe aastane noormees võib tahta ilusalt seitsmeteistkümneaastaselt tüdrukult?”

“Ah et Dantès läks siis Katalaanikülla?”

“Ta lahkus enne mind.”

“Kui me ka sinnapoole läheksime, võiksime põigata sisse “Réserve’i”, seal klaasikese “La Malgue’i” juua ja uudiseid oodata.”

“Kes meile neid toob?”

“Me oleme tee ääres ja Dantèsi näost saame kohe aru, kuis on lood.”

“Lähme siis pealegi,” ütles Caderousse, “aga sina maksad.”

“Selge see,” vastas Danglars.

Ja mõlemad astusid kiirel sammul mainitud koha noole. Seal lasksid nad endale tuua pudeli ja kaks klaasi.

Vaevalt kümne minuti eest oli papi Pamphile näinud Dantèsi mööda minemas.

Olles kindlad, et Dantès oli Katalaanikülas, istusid mehed puhkevate lehtedega plataanide ja sükomooride varju, mille okstel lõbus linnuparv sädistas kiidulaulu kaunile kevadpäevale.